«Eks oli ikka omaette kogemus Hannes Tamjärve, Indrek Neivelti ja Jaan Tallinnaga sama laua taga notaris lepingut sõlmida. Ei, meile ei tehtud liiga, aga ühelt poolt nende tugev know-how ja oskus oma tagalat kindlustada ning teisalt ikkagi meie, tavalised kokad,» meenutab Tomik. «2008. aastal, kui hakkasime restoraniplaani pidama, oleks iga pank meid pikalt saatnud, aga nemad tulid meile appi, kuigi teenisid lõpuks ka hästi.»
200aastase hoone interjöörist peremehevahetus välja ei paista. «Meil polnud eesmärki anda remondiga majale endisaegset hiilgust. Koht oleks sellest kaotanud, ei eristu enam. Me isegi oleme vältinud sõna «mõis» kasutamist, mis paneks klienti arvama, et põrandal on marmor ja laes kroonlühtrid. Siin pole mõisnikud kunagi elanud, see oli kasutusel karjamõisana,» tutvustab Ott Tomik nende kui omanike lähenemist Põhjaka mõisa varaklassitsistlikule poolkelpkatusega ühekorruselisele peahoonele.