Põllumehed peavad oma huve kaitsma

Jaanus Marrandi Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Jaanus Marrandi

riigikogu maaelukomisjoni liige

Eelmisel nädalal oli rohkem kui viie aastase vaheaja järel Toompea lossi ees põllumeeste meeleavaldus.
Eks see pikk vahegi näita, et Eesti maamehed on rahuliku meelega ega tule meelt avaldama enne, kui viimane häda on käes. Selle aasta sügiseks ongi paljudel viimane häda käes: lehmade arv on vähenenud 89 000 loomani ja talud on tegevust lõpetamas.
Põllumehed on olnud tänavu kannatlikud ja riigieelarve seisu mõistes leppinud riigitoetuste vähendamisega.

Põllumehi ei huvita
poliitdemagoogia

Kuid nüüd oli põhinõue, et vähemalt 2010. aasta eelarves makstaks toetusi Euroopa Liidu lubatud määrades, mis oleks tähendanud täiendavalt 270 miljonit krooni.
Põllumajandustoetused pole klassikalises mõttes toetused, vaid tasakaalustavad turgu Euroopa ühise põllumajanduspoliitika kaudu.
Lihtsamalt öeldes on otsetoetuste tõttu toiduained tarbijatele samade toetuse miljardite jagu Euroopa ühisturul odavamad.

Otsetoetusi võib võrrelda ettevõtluse arengu meetmetega, kuhu kriisist üle­saamiseks on suured riigid paigutanud triljoneid Eesti kroone.
Eestil pole muidugi selliseid võimalusi, aga kui räägime reaalmajandusest, tootvast ja eksportivast majandusest, millel peaks uus kriisist väljuv Eesti majandus põhinema, oleks äärmiselt arukas leida ka  võimalusi põllumajandusele, et vältida selle kokkukuivamist.
Eesti piimandus on valdkond, mis suudab kolmandiku oma toodangust eksportida ja ega meil palju selliseid valdkondi olegi.

Muidugi on riigieelarve valikud keerulised, aga sadakonna miljoni leidmine eelarves on siiski rohkem poliitilise tahte küsimus ja selleks ei pea ka erinevaid valdkondi omavahel vastandama, sest summa on selleks liiga väike.
Sellist mõistvat tahet ootasid põllumehed ka valitsusliidu esindajailt meeleavaldusel.

Paraku jäid need sõnumid tulemata ja selle asemel esitas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder demagoogilisevõitu kirjelduse, kuidas eraldatava raha hulk tema valitsemise ajal on kogu aeg suurenenud.
Iseenesest on tal ju õiguski, aga targu jätab ta lisamata, et suurenemine on tulnud ikka Euroopa raha arvel ja Eesti riigi tahet on «kinnitamas» toetussummade pidev vähenemine.

Nii on otsetoetuste Eesti osa 2007. aasta eelarves küll 732, 60 miljonilt kroonilt korraks 30 miljoni jagu heal 2008. aastal suurenenud, aga jõudnud 2009. aastaks kõigest 445 miljonile kroonile.
Praegu ei maksa midagi ka 2010. aasta lubatud 520 miljonit krooni, eriti kui teada, et üle 100 miljoni krooni viib põllumeeste taskust minema valitsusliidu plaanitav kütuseaktsiisi tõus.

Tuleb leida ühine keel

Kõige hämmastavam on, et põllumajandusminister Seeder nimetab põllumeeste meeleavaldust kurjal toonil erakonnapoliitiliseks poliitpõllunduseks ja Keskerakonna kinnimakstud ürituseks.
Minister lihtsalt valetab, sest iga viimane kui sent sellel meeleavaldusel tuli Eesti Põllumeeste Keskliidu taskust.
Muidugi oli üritus poliitiline, aga väga selgelt põllumajanduspoliitiline, kus põllumehed võitlesid oma majandushuvide eest, nende tegutsemine polnud erakonnapoliitiline ja esinema oodati kõikide erakondade esindajaid.

Eriti häiriv on see jutt seepärast, et minister ei suuda end mitte hetkekski lahti rebida erakonnapoliitilisest mullist ja vaadata asju  põllumeeste poolelt, jagamata põllumehi mitmesse lehte. Niisugune käitumine erineb nii väga rõõmsast Prantsuse ministrist, keda kohtasin 2002. aastal ja kes teatas maja ees möllavate põllumeeste peale osutades, et ise ta nad sinna ju kutsus.
On tõsiasi, et praegune põllumajandusminister käitub tüüpilisel  põhimõttel jaga ja valitse, kus mingil juhul ei tohiks tekkida põllumeeste ühisrinnet või veel hullem, ühisorganisatsiooni, kus nad võitleksid tões ja vaimus oma põllumajanduspoliitiliste põhimõtete eest.
Eks just seepärast jäi meeleavaldusele tulemata ka peamiselt väiksemaid talusid ühendav talupidajate organisatsioon.

Tegelikkuses on praegune olukord hukutav just ennekõike väiksematele taludele, kelle sissetulekud on kõige jõudsamini kahanenud.
Mõneti on kordumas 1990ndate algusajad, kus tookordne Isamaaliit kutsus küll inimesi talu pidama, aga tegelik majanduspoliitika muutis nende arengu võimatuks. Ka praegu on tunnetatavad samad vastuolulised jooned.  

Varsti juba kolm aastat on minister Seeder lubanud lahendada talupidaja staatusega seonduvaid küsimusi alates pärimisest ja lõpetades maksustamisega.
Paraku pole peale jutu midagi tehtud. Veelgi enam: varasemaga võrreldes on FIE-st talupidajad haigekassa kärbete tõttu teiste ettevõtetega võrreldes veelgi ebasoodsamas olukorras.

Arvestades ka eesseisvaid ühise põllumajanduspoliitika muutusi ja Eesti põllumeeste kordades väiksemaid otsetoetusi võrreldes ELi vanade riikidega, on praegu viimane aeg püüda päästa nii meie põllumajanduse konkurentsivõimet kui ka säilitada ekspordivõimelist valdkonda uueks majandustõusuks.

Põllumehed ei moodusta üksnes vähetähtsat 2-3%-list kihti, kust pole valimisteks hääli võtta ja kellest võib seepärast mööda vaadata. Tegelikult on see hoopiski 100% inimeste küsimus, sest süüa tahavad ju kõik.
Põllumajandus hõlmab ühel või teisel viisil 90% meie territooriumist. Ja kui meie poliitikute lolluse tulemusel peaksime hakkama põhitoiduaineid sisse vedama,  on sellel toidul hoopis teine hind. Mõnikordki peaks selliste põhimõtteliste asjade juures unustama erakondliku mulli ajamise ja vaatama Eesti asju terve eesti maamehe pilguga.