Laupäeval põristasid Vao kevadlaadal vigursõitu teha Põrnikad, mürtsus puhkpill ja kauplemisest väsinud laadalised turgutasid keha naiskodukaitsjate tehtud sõdurisuppi süües.
Laat kuulutas kevade algust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naiskodukaitse Järva–Jaani jaoskonna naistel Kaire Lõhmusel ja Kirsika Ilmjärvel polnud laupäeva ennelõunal tummise hernesupi jagamise kõrvalt mahti aega ringi vaadata.
«Kell 10 panime välikatlale tule alla, tunni ajaga oli supp valmis ja järgmise tunniga kaks katlatäit ehk 80 liitrit laadaliste kõhus,» lausus Lõhmus.
Õige supp tuleb sõdurisaapast
Mitte miski hinna eest polnud kokad nõus paljastama, kuidas maitsev sõdurisupp valmib. Supi üks kindel komponent on nendel mõistagi sõdurisaabas, mis peaks olema seanahast.
«Leotasime seda enne keetmist nii ühes kui teises katlas ja lisasime veidi elavhõbedat, et herned paremini hüppama hakkaksid,» naljatlesid nad.
Nii Lõhmus kui Ilmjärv kiitsid Vao külaseltsi, kes võtsid juba kuuendat aastat sellist üritust korraldada. «Koht on iseenesest väike, aga vist hästi palju teotahtelisi inimesi,» lausus Lõhmus. «Igas külas pole sellist asja võimalik teha, inimesed lihtsalt ei tule kaasa.»
Ilmjärv tunnistas, et tema on käinud Vao laadal kolm aastat ja iga korraga on see üha ulatuslikum, alati on korraldajad pakkunud midagi põnevat.
Seekord ilmestas laata oma kohalolekuga Põrnikaklubi, kes koos Mosseliigaga pidas maha põneva maavõistluse. Nii tuli päeva juhil Uno Aanil vigursõitjaid ergutada ja juhatada. «Ära pane veel lüpsikut pähe, postid on veel pikali!» hõikas ta juhile.
Valgetes tunkedes põrnikklubilased võtsid asja tõsiselt, puupostid ragisesid ja Aan hõikas tulemusi. Mõni samm eemal seisid laigulised soomukid, neid uudistasid nii suured kui väikesed laadalised.
Kuidas vähemalt 80 aastat vana sidesoomuki tillukesest uksest turske sõdur sisse mahtus, jäi küll arusaamatuks. Kaitseliidu Järva maleva seersant Reimo Kirbits tunnistas, et kuigi masinad sõitsid kohale omal jõul, on need siiski muuseumieksponaadid. «Tänapäevase lahinguvarustusega ei anna neid võrrelda,» märkis ta. «Aga vanavaralaadale sobisid hästi.»
Et Vao vanavara– ja kevadlaat oma nime õigustaks, olid pealinnast kohale sõitnud ka vanavaraga kauplejad. Antiik, portselan, keraamika, ehted, trükised, klaas, ikoonid – külarahvale hinna poolest siiski vaid vaatamiseks väljas.
Hästi läks Türi valla Jõeääre talu perenaisel Laivi Laksil, kes müüs taimi. «Pakun kevadlilli, tomatit, kasvuhoone kurki,» loetles ta.
Kuigi ilm tundus taimede avamaale istutuseks veel veidi jahe, soovitas Laks õrnemad taimed mõneks päevaks koos mullapalliga kasvuhoonesse tõsta. «Kägu kukkus juba kolm päeva tagasi, mis tähendab, et ilm läheb soojaks,» kinnitas ta.
Sepal peavad olema osavad käed
Soe, lausa kuum oli õhk Otepää vallast Mägestiku külast laadale tulnud sepa Mart Salumaa ääsi ümber. Kes nina ligi pistis ja küsida julges, selle võttis kõneosav sepp oma jutuga õnge.
Salumaa lausus, et on sepatööd näidanud 1992. aastast, sestap nii soravalt jutt jooksebki. «Sepistanud olen Eesti eri paigus, kuid ka paljudes kohtades Rootsis, Taanis ja Saksamaal,» ütles ta.
Nii oli Salumaa kaasa võtnud alasi, väliääsi, tööriistalaua, kruustangid, sepatööriistade komplekti ja muu inventari kogukaaluga 500 kilo.
Väljapaneku ülejäänud osa moodustas sepiste näitus, kuhu kuulusid sepiste analoogid rauaaja algusest ja viikingiajast ning Salumaa nüüdisaegsem sepis.
Nii said uudistajad teada, et sepatöös on seitse materjali vormimise võtet: raua kokkusurumine, venitamine, painutamine nii kõveraks kui sirgeks, väänamine, lõhestamine, läbistamine ehk augu löömine ja kokkukeetmine ehk sepakeevitus või sepasula. Kel oli tahtmist, võis sepa juhendusel mõnda võtet proovida.