Inimest loe kui huvitavat raamatut

FOTO: Andrus Eesmaa

Kui oled kordi teadjamehega rabas ja rinnuni lumes kahlates sootalude eluvisaduse jälgi ajanud, lõhnu nuusutanud, metsa pärast muret tundnud, rabavaikust kuulanud, võib tunduda, et teadki inimesest kõike.

Mõtlesin nõnda Järva–Madise mehest Kalevi Kvellist, kes need käigud võimalikuks tegi, kuni nädalate eest tõi ta kingiks Daniel Defoe romaani «Moll Flanders» tõlke.

«Miks aru veel ei saa sa/ et suhete ja inimeste kohta/ valemid ei kehti/ need on kui raamat/ mida lehitsedes kohtad/ üha uusi lehti. Autor(e)ile liiga teed/ tehes ainult ühe lõigu/ järgi tehteid»

Justkui minu mõtete jätkuks kirjutatud, ja kirjutaja on ei keegi muu kui Kalevi Kvell nelja Vargamäe ligidal elava autori 2002. aastal ilmunud kogus «Üle selge silmapiiri».

Ennast n–ö lehitseda laskma Kalevi niisama lihtsalt ei nõustugi: ikka need loomuldasa vaospeetuse põhjendused, et on minust tähtsamaid, targemaid, tegusamaid... Aga kas ka huvitavamaid?

Oleme talvekuu viimasel päeval Mõnuvere külas Eest–Palginõmme metsakinnistul, Kalevi omas metsas – iga vähimgi oks lumeraskuse all kaardus, neid puutudes kaob lumehardumus hetkega...

Kalevi ja mets

Metsaga sidus Kalevi ennast pärast keskkooli. Kasvanud üles Tallinnas Pelgulinnas, lõpetanud tollase inglise keele kallakuga Tallinna 7. keskkooli (praegu Inglise Kolledž – toim), läks ta EPAsse metsandust õppima.

Mu pilk võis tähendada suurt küsimärki, sest Kalevi seletab kohe: ta on linnapoiss küll, aga tema ajal oli Tallinn teistmoodi, oli veel agulimiljööd ja polnud nii suurt liiklust nagu praegu. «Tüdinesin sellestki linnaelust ära ja otsustasin vahetada täielikult elukeskkonda,» lisab ta.

Metsamajanduse inseneri diplom taskus, suunati Kalevi Tihemetsa metskonda metsnikuks, Järvamaal on ta abimetsaülema tööd teinud Rava ja Purdi metskonnas, olnud Roosna–Alliku valla metsanõunik, tegutsenud erametsafirmas. Nüüd viiendat aastat peab ennast ja peret ülal füüsilisest isikust ettevõtjana.

«Siin on hea mets, olen mitu korda harvendanud, aga kasvab ise, metsloomad ka ei rüüsta,» täheldab ta mõtlikult, omanikuhellusega. «Tarvasjõgi jõuab siit Jägalasse, on hirmsasti kopratammitatud.»

Nii head pilku on Kalevil oma metsale heita 125 hektaril. «Muidugi erastasin metsa kasusaamiseks, aga raiuda tuleb mõistusega, nii, et kestaks järjepidevus,» tunnistab ta.

Kalevi teeb lageraiet vähe, vaid 70aastastes kuusikutes, mis on massiliselt kuivama hakanud. «Uus mets tuleb peale panna, olen istutanud kuuske, kaske, lehist, ebatsuugat – kitsed teevad laastamistööd,» ütleb ta, mure suunurgas.

Kalevi ja loodus

Võiks ju arvata, et sügav loodushuvi käib metsamehe elukutsega kaasas. «Mitte alati,» ütleb Kalevi. «Mõnel näiteks on hoopis suurem huvi metsatööstuse ja –masinate vastu.»

Kalevi puhul kehtib tarkusetera: me kõik pärineme oma lapsepõlvest. «Linnakära tüütas ära, isa võttis mu väiksest peast jalgsimatkadele kaasa, autot polnud, sõitsime liinibussiga, isa töötas bussijuhina,» meenutab ta. «Käisime nii Pandiveres, Assamallas, Paganamaal, Rõuges, Lõhaverel, Olustveres.»

Loodusega sina peal olevaks Kalevi ennast siiski ei pea, kuigi teeb juba neljandat hooaega kanuu–, raba– ja jalgsimatku, nagu on lugeda tema Kõrvemaa loodusmatkade kodulehelt. «Ma pole nii hea loodusetundja kui Ester (Valdvee, Albus elav taimetark – toim), ma ei näe nii hästi loomi kui see, kes on maast madalast mööda metsa käinud,» arutleb ta.

«Näen looma küll, aga siis, kui talle lausa otsa jooksen!» lisab Kalevi väikese irooniaga enda pihta. «Seda juhtub sageli!»

Meenub naljakas lugu teda rünnanud metsisest. «Metsis lendas mulle peale, jäin seisma, hakkas ümber minu ringe tegema, ajas saba laiali, tuli minu ette, üha lähemale ja lõpuks hüppas rindu – mitu korda hüppas, justkui oleks mänginud,» pajatab ta. «Kui olin teda kolm korda jalaga tõrjunud, tüdines lõpuks ära.»

Kalevi ja kodulugu

Albu valla inimene on Kalevi 1993. aastast. Äi Voldemar Biene, omal ajal tuntud Järvamaa metsamees, suri ära, abikaasa Siiri on Väätsalt pärit, aga Tihemetsast oli ämma vaatamas käia kauge.

Mõnda aega Järva–Madisel elanud, hakkas Kalevi märkama ümberkaudu huvitavaid kohti, kuhu inimesi matkama viia.

Esialgu oli vallavalitsuse algatus kinnikasvanud matkarajad lahti lõigata, märgadesse kohtadesse laudreste vedada. «Simisalu – Laeksaare, Lõhmu, Kaalepi linnamägi,» nimetab ta mõnda tollast.

Giiditöö meeldis Kalevile juba keskkoolis. «Seitsmes keskkool õpetas giidindust inglise keeles, käisime vanalinnas praktika korras gruppidega mööda vanalinna – huvitav aine oli,» lausub ta.

Et Kalevil enda meelest oraatorivõimeid pole ja looduse tundminegi nadivõitu (ta liialdab!), aga kuhjaga tahtmist giiditööd teha, otsustaski ta võtta oma trumbiks paiga koduloo. «Kui vald tellis esmalt Valgehobusemäe raja kirjelduse, õppisin Tartus ja Tallinnas arhiivides käima, siis oli midagi nimestele ka rääkida,» lausub ta.

Simisalu, Vetepere, Araste, Ööbiku, Jõevälja, Lepassaare, Laeksaare, Sikemäe – nende kunagiste sootalude lugusid ja inimesi mööda viibki Kalevi rändama suve– ja taliteitsi.

Kindlasti tahtke koos temaga talvel sumbata üle Suure Selja, Jalalõpe ja Rajassaare väljade. «Rahvale on meeldinud,» tunnistab Kalevi. «Nelja hooajaga, mis olen FIEna tegutsenud, on tohutult inimesi käinud.»

Kalevi ja sport

Niisugune matkamees peab olema sitke tervisega, on minu mõte. «Eelmisel aastal tundus jah, et kõik on veel hästi, aga nüüd teeb puus valu, sportida ei saa üldse,» kurdab Kalevi, nördinud mis nördinud.

Oleks parem tubast tööd teha, aga temal on kõik seotud käimisega: matkad ja metsatööd muidugi, aga ta käib ka metsi takseerimas Meremäe ja Missoni välja, kus kilomeetrite ulatuses ei ela kedagi.

Poisieas pani isa Kalevi ujumistrenni («Tahtis must vist meistersportlast teha!»), seejärel läks ta Nõmmele Dünamo suusakooli.

Tartu maratonil on Kalevi käinud 11 korda («Vähe!»), jooksnud seitse maratoni: Washingtonis, (kui 1988 Nipernaadina bussiga Ameerikas ringi reisis, oli kümne tuhande seas 388. lõpetaja, aeg alla kolme tunni), Vändras, Stockholmis, Tartus, Rakveres.

Mäletan Kalevit paari aasta eest Valgehobusemäel võidu Ilmar Udamiga Albu suusasõidu kümmet kilomeetrit alistamas ja suvel kõrvu tütar Liisaga samas triatlonil pingutamas.

«Kui Albusse tulin, polnud suusatamine sel järjel kui praegu, kuigi spordihuvi oli, ajasime Alpu rajad sisse,» meenutab ta.

Kalevi võttis oma Liisa ja Magnuse ning nende sõbrad kampa, hakkas lastega esialgu niisama lõbuks suusatama, seejärel omal käel võistlustel käima, muul ajal jooksma ja ujuma. «Siis tuli Aravetele Raido Rohi, tema oli kõrgem klass, oskas tehnikat, mina pusisin niisama põlve otsas,» ütleb ta. «Lapsed näitasid häid tulemusi, Liisa oli tollal omas vanuseklassis viies.»

Nüüd on Liisa lõpetanud Audentese suusakooli Otepääl, õpib esimest aastat Tallinna Ülikoolis rekreatsiooni, Magnus käib veel Aravetel koolis. «Magnusel pole nii tõsist suhtumist sporti kui Liisal, aga ta ei stressa ka, kui kehvasti läheb,» märgib Kalevi.

Kalevi ja Moll Flanders

Tõlkimisest sai Kalevi aimu keskkoolis ja huvi jäigi külge. «No kui ise ei oska kirjutada, siis teiste edastamine, see tuleb ehk paremini välja,» ütleb ta muheldes.

(Lugege Kalevi matkalugusid Kõrvemaa loodusmatkade leheküljelt ja otsustage, kas ta oskab kirjutada või mitte!)

Nelja siiani ilmunud tõlkeraamatuga on Kalevi läbi teinud omaette «seiklused», mis on tekitanud nördimust, parajat peavalu, hingegi täis ajanud.

Küll on toimetajad kiitnud, kord laitnud tõlkeid, kirjastused venitanud autoriõiguste asju ajades nii, et raamat on saanud ilmuda alles kümne aasta pärast, või on mõni teine kirjastus vahepeal ette jõudnud.

Nii juhtus ka «Moll Flandersiga». «Kirjastus Fantaasia avaldas romaani juba aprillis, aga minu oma loeti ette ka Vikerraadios, küll aeg otsustab, kumma tõlge on parem,» ütleb Kalevi veendunult.

Hea poolelt peab Kalevi oluliseks, et on juhtumistest ja Eesti tõlketuru karmusest paljutki õppinud. «Kui tõlgid, pole nii, et paned otse eesti keelde, pilt peab silme ees olema, vaatad raamatut nagu filmi – inglise keeles on igal sõnal palju tähendusi, nii et võid rappa minna,» selgitab ta. «Ostsin tarku sõnaraamatuid kokku ja muutusin enda vastu pedantseks.»

Kalevi ja luule

«Luuletada on nagu maletada. Teed mitu igavat käiku järjest, siis aga tuleb midagi täitsa välja. Musta tingiga valgele paberile kirjutades sünnib samblaroheline, ookerkollane, purpurpunane, seepiapruun või potisinine luuletus.

Soovin, et need oleksid nagu vein – mida kauem seisavad, seda paremaks lähevad.»

Nii avameelitseb Kalevi kogumikus «Üle selge silmapiiri».

«Tahan kirjutada ruunikirjas/ tahaks luuletada regivärsis/ tahaks kõneleda vanas eesti keeles/ tahaks palvetada püha hiie veeres/ kanda oma õnne niinest märsis/ kuuldavasti selle jaoks on liiga hilja/ maice aga civisaciooni vilja»

Kalevi Kvell

Sündinud 7. aprillil 1963 Tallinnas Pelgulinnas.

1970 – 1981 Tallinna 7. keskkool.

1981 – 1987 Eesti põllumajanduse akadeemia metsandusteaduskond.

1987 – 1992 Tihemetsa metskonna metsnik.

1993 – 1998 Rava ja Purdi metskonna abimetsaülem, Roosna–Alliku valla metsanõunik.

1998 – 2003 töö erametsafirmas ja ettevõtlus füüsilisest isikust ettevõtjana.

2003 – füüsilisest isikust ettevõtja.

Abielus, abikaasa Siiri, tütar Liisa ja poeg Magnus.

Tõlked:

Herbert Georg Wells «Ajamasin», «Maailmade sõda» (Eesti Raamat 1995)

Toni Morrison «Armas» (Varrak 1997, Eesti Päevaleht 2006)

John Steinbeck «Karbitänav» (Elmatar 2007)

Daniel Defoe «Moll Flanders» (JI 2007)

 

Kalevi Kvelli lemmikud:

Raamat: Nikolai Baturini «Kuningaonni kuningas» ja Knut Hamsuni «Maa õnnistus»; lind: pingviin, planeet: Neptuun, soosaar: Laeksaare, kuu: oktoober, lill: daalia, sportlane: Heino Lipp.

Tagasi üles