Mõisa söögikoht pakub lihtrahva toitu

Põhjaka mõisa kelner Silver Elvest toob söögid lauda ja aitab toidu kõrvale ka vinüülplaadikogust sobilikku muusikat leida. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Põhjaka mõisasse sööma minnes ei tasu lasta ennast häirida sõnast «mõis», sest peenutsemise asemel on seal nii toit kui kõik muu sinna juurde käiv lihtsamast lihtsam.

Söögikohtadena on Eestis paljud mõisad avatud, Järvamaalgi pakub näiteks Eivere majutus- ja toitlustusteenust.
Mõisaid ehitasid endale elupaigaks talu- ehk lihtrahvast rikkamad inimesed, nii hoitakse tänapäevalgi mõisates ikka peenemat joont. Massiivne vanaaegne mööbel, samet ning kuld ja kard on märksõnad, mida neist eest leiame.

Kui selle eelarvamusega Põhjaka mõisa uksest sisse astuda, võib  suu üllatusest lahti jääda. Toitlustamiseks on praegu avatud kolm esimese korruse tuba.
Neis kõigis jääb mulje, et iga kell võib seinast tükike krohvi alla kukkuda.
Minu esimene mõte selles söögikohas on, kuidas on õnnestunud toitlustajatel tervisekaitsest või mis iganes teisest ametist paberid kätte saada ilma, et neid oleks sunnitud euroremonti tegema.

Lauadki on igaüks ise ooperist, kuid neid ühendav lüli on, et kõik on nii-öelda head tugevad vana kooli lauad, mille puhul pole hirmu, et kui küünarnukid tugevamalt lauanurgale toetad, vajub mõni kilo kaaluv laud kokku. Täpselt sama lugu on toolidega.
Lauanõud on samuti igaüks erinevast serviisist ja neid ühendav soon on taas see, et need on valmistatud kunagi õitsval nõukogude ajal.

Hinded
PÕHJAKA MÕIS
Toit: 4
Teenindus: 5
Interjöör: 5