Maavanem Alo Aasma: küllap seisame ka keerulise ajal Järvamaa eest ühiselt

Vabariigi 99. aastapäeva kontsertaktus Paide kultuurikeskuses.

FOTO: Dmitri Kotjuh

Minu unistuste maa

Kallis Järvamaa, mu daamid ja härrad, austatud järvakad ning Järvamaa sõbrad!

Just täna 99 aastat tagasi loeti Pärnus Endla teatri rõdult esimest korda ette Eesti iseseisvusmanifest. Olid väga tormilised ajad esimeses ilmasõjas, sest Tallinnas oli sellel hetkel veel enamlaste võim ja Pika Hermani tornis lehvis punalipp. Vaid kaks päeva hiljem, kui siinsamas, Paides, neljanda linnana Eestis, iseseisvusmanifest trükiti ja ette loeti, jõudsid Tallinnasse saksa sõdurisaapad. Kuid ka esimese maailmasõja lõpp 9 kuud hiljem ei jätnud eestlasi peremeesteks omal maal, sest veel enne kui saksa väed siit taanduda jõudsid, ähvardas punalipp taaskord Pika Hermanni otsa tõusta. 700aastase orjapõlve vältel vabadusest unistanud eestlased aga ei heitnud meelt ning algas vabadussõda, mille ühed murrangulisemad lahingud toimusid just siinsamas Järvamaal, Esna ja Müüsleri külje all.

Kogu vabadussõja üht olulisemat rolli mängis siitsamast Järva-Jaanist, Jalgsemalt pärit Eesti mereväe looja, kaitseliidu organiseerija ja soomusrongide isa kontradmiral Johan Pitka - mees, kelle auks on Järva malev juba 11 korda korraldanud ligikaudu poole tuhande osalejaga rahvamatka ning kelle järgi sai nime Kaitseliidu korraldatav ning maailma üheks raskeimaks militaarvõistluseks peetav admiral Pitka luurevõistlus.

Vabadussõjas Eesti rahvas küll võitles endale de facto kätte vabaduse, kuid palju varem enne seda olime me selle vabaduse rahvana välja teeninud - oma ajalehtede, laulupidude ja seltsitegevuse, pärimuse ja traditsioonidega, kultuuri- ja ühiskonnategelaste, oma sitkuse ja töökuse ning talude päriseksostmisega, eestlaseks olemise identiteedi hoidmise ja oma iseseisvast riigist unistamise ning sellesse uskumisega!

Seetõttu ka homme, kui asetan mälestuskorvi ja süütan küünla seitsme Järvamaa vabadussõja ausamba juures mälestamaks Eesti vabaduse eest langenuid, austan samas ka neid kultuuri- ja vaimuinimesi, kes on mitmete põlvkondade vältel loonud meile eeldused ja võimalused end üldse rahvusena leida , ja andnud meile selle, mida kogu hingest hoida ja kaitsta. Üks hea koori- või tantsujuht on rahuajal vabaduse hoidja ja eestluse edasikandjana vähemalt sama oluline kui leitnant, major või kolonel rindel vabaduse eest võitlemisel. Ja oi oi kuidas Järvamaal on ses osas vedanud!

Olgu siis vabadussõja aegu, majanduskriisi ja MASU või õitsva ja iseseisva Eesti vabariigi ajal, järvakate jaoks on alati sitkus, sihikindlus ja töökus käinud käsikäes suurelt ja julgelt unistamise ning talupojatarkusega, mis unikaalse kombinatsioonina võtabki minu jaoks kõige paremini kokku järvakaks olemise.

Ka tänavu maakonna kõrgeima tunnustuse – Järvamaa vapimärgi – pälvivad Mart Hirtentreu ning Jaan Meikup, kes kahepeale annavad Koneskos ja Paide masinatehases tööd enam kui 400 inimesele, ehk pea sama paljudele kui riigisektor Järvamaal kokku, on vaat et etaloniks sellele, mida järvakaks olemise identiteet endas kannab. Mida tegi Paide masinatehas aastal 2010 suure majanduskriisi ajal? Tõstis käed üles, viskas relaka ja elektroodid nurka ning ütles MASU? Ei, kaugel sellest! Masinatehases istusid insenerid laua taha ja tegid MASU asemel HUMUSt, ehk lõid kõigi raskuste kiuste hoopis innovaatilise uue põlvkonna põllumajanduslike omatoodete sarja.

Kas Konesko juhid 25 aastat tagasi, ilmselt kuskil garaažinurgas esimest elektrimootorit mähkides uskusid, et suudavad üles ehitada kõikjale maailma eksportiva ettevõtte, mille ainuüksi viimase viie aasta müügitulu on kokku ligikaudu veerand miljardit eurot? Ilmselt vist siiski mitte, sest euro tulekuni valuutana Euroopa liiduski jäi toona, armsa krooniaja alguses, veel kümme aastat aega ja seda vast isegi Konesko juhid toona ette ei suutnud näha. Või mine sa neid tea ka Ja kui nad ka ei uskunud, siis päris kindlasti nad selles suunas vähemasti unistasid, sest ka nende soontes voolab osaliselt järvakateks olemist defineeriv sitkus, töökus ja talupojatarkus, ent samas ka julgus suurelt mõelda ja unistada.

Nendest samadest omadustest kirjutas Tammsaare juba „Tões ja õiguses“, ja need omadused voolasid ka Vargamäe Andrese soontes, kui ta rassis teha rasket päevatööd ning ka kõige mustematel päevadel ei visanud labidat nurka, sest just unistus õitsvast ja paremast Vargamäest aitas tal ka kõige raskemad ajad üle elada.

Isegi nõukogude ajal ei leppinud Järvamaa põllumehed keskpärasusega, vaid olid muu seas valmis paberite järgi kas või spordisaali kujuga kombainikuure ehitama, kui muud viisi kogukonnale spordisaali rajamiseks ei olnud või pea poolenisti pakule panema kui õnnestus maakonnakeskusesse rajada kultuurikeskus, mille interjöör sai sini-must-valgeks. Jah, mitte alati ei ole meie unistused kandnud vilju ja mitte alati ei ole need unistused täitunud kohe vaid nii mõnigi kord alles aastate või inimpõlve pärast, kuid järvakatel ei ole mitte kunagi olnud kombeks piirduda keskpärasuse või Harju keskmisega. Mitte kunagi!

Lähiaastail Järvamaa ees seisvaid väljakutseid ei anna mingil juhul võrrelda ei vabadussõja ega vast isegi mitte masuaastatega, kuid olukord riigi- ja haldusreformirindel on enam kui segane ning olukord, mitte ainult Järvamaal vaid kõigis maakondades, on järgnevatel aastatel üpriski keeruline. Järgmisest aastat pole ilmselt enam maavalitsusi maakondade eest seismas, riigiasutusi maakondadesse asemele tuua pole usutavasti veel jõutud, uued omavalitsused alles tekivad ning ehitavad üles oma seesmisi toimemehhanisme ning loogikat, uued omavalitsusjuhid alles õpivad uute külade ja töötajate nimesid ning ka omavalitsusliidud, kus need üldsegi veel maakonda ühendavaks institutsiooniks jäävad, alles otsivad oma kohta ja rolli hoopis uue halduskorraldusega riigis. Vesi saab olema järgmise aasta alguses igatahes sogane ja karta on, et nii mõnestki riigiasutuse peakorteri sahtlist Tallinnas võib lauale kerkida järjekordne reformikava, mis avalikke teenuseid maakondades hea meelega koomale tõmbaks.

Seis järgmistel aastatel saab olema keeruline ja minu süda natuke ikka valutab küll. Mitte ainult riigi poolt Järvamaal tagatavate avalike teenuste pärast, vaid ka meie vapiürituste, meile iseloomulike traditsioonide ja kommete ning ühiste ettevõtmiste, meie identiteedi ja järvakaks olemise pärast sel keerulisel üleminekuajal. Aga mu süda valutab ainult natukene, sest inimese tõeline loomus ja väärtushinnangud tulevadki kõige tõelisemalt esile just keerulistes oludes. Ma usun küll, et just sellistes oludes hakkame palju enam mõtlema ja mõistame palju paremini ja selgemalt, mis on need Järvamaa voorused, väärtused ja võlud, mida me tegelikult hindame ja mida tähendab järvakaks olemine, mis on see meie ühisosa ja ühine unistus ning miks tasub seda üheskoos kõike hoida, kaitsta ja edendada.

Ja küllap me kõik koos, sel keerulisel ajal, ka ühiselt Järvamaa eest seisame, olenemata sellest, kas meile on kõige südamelähedasem Paide, Türi, Järva-Jaani, Koeru või Käru. Ka Andrese ja Pearu prototüübid, põlised järvakad, võisid kohtusaalis teineteise kallal võtta nii, et vähe ei ole, kuid nii kohtusaali kui pärast kõrtsi sõideti Vargamäelt ikka ühe hobusega, sest ainult rumal ajab külmal talvepäeval kaks hobust välja.

Viimane aasta on mitte ainult Järvamaal vaid ka mujal Eestis ajanud päris paljud suusad risti, küll poliitikutel omavahel, küll kohalikel juhtidel ja kogukondadel. Üks õnnetu aasta haldusreformiga ei saa ju aga olla põhjuseks, et unustame erimeelsuste kõrval, mille teke on täiesti normaalne, üldse ära selle, mis meid ühendab ning oleme valmis loobuma kõigest, mida oleme ise aastakümneid, ja on põlvkonnad enne meid, aidanud luua ja üles ehitada.

Järvamaa ja järvakaks olemine on väärt palju enamat kui seda, et püss haldusreformi finiširüseluses hoopis teises suunas lahti läheb. Jah, suusad võivad praegu ju risti olla, silmad ja suu võivad ka kukkumisest lund täis ja hing sajatustest tulvil olla, kuid me oleme järvakad, me oleme täis sitkust ja jõudu ja üks õnnetu komistamine ei pane meid katkestama ning ei peata meid oma unistuste ja eesmärkide poole püüdlemast.

Me peame võtma kõik üheskoos järvakatena rohkem vastustust, mõtestama ja hindama järvakaks olemist, tajuma mitte ainult vastutust eelmiste põlvkondade eest vaid ka järgmiste põlvkondade ootust meie suhtes, sest uskuge mind, ükskõik kui kiiresti maailma meie ümber ka ei muutuks, ka meie järeltulevad põlved tahavad tunda end järvakatena, tahavad tunda uhkust selle üle, et on pärit just siit soode ja rabade ja järvesilmade, viljakandvate põldude ja paelahmakate maalt, et ka nemad on võrsunud inimeste seast, kelle genofondi on aastasadade jooksul juba sitkuse, töökuse ja talupojatarkuse abil unistuste poole püüdlemine sisse kirjutatud.

Ka meie tulevased põlved tahavad siin sündida, kasvada ja koolis käia, ajada alla juured, luua oma pered, kodud ja ettevõtted, kombed ja traditsioonid ning luu uueks ja veel paremaks paigaks nii Järva- kui Eestimaad, et ka edaspidi oleks Järvamaa jätkuvalt unistuste maa. Maa, kus Anton Hansenist sai Tammsaare, kus oma esimesed sammud astus Arvo Pärt, maa, mis on Eesti rahvale andnud Ita Everi, Lembit Ulfsaki, Kalju Lepiku ja Hando Runneli. Maa, kus on sündinud Eestimaa kodusid ilusamaks loov Türi lillelaat ja ühiskonda paremaks muutev Paide arvamusfestival.

Just siin täitus noortest kokkadest „Põhjaka poiste“ kunagi kohati utoopilisena tundunud unistus Eesti ühest paremast restoranist, just siin, Imaveres, sündis Euroopa suurimaks pelletitootjaks kasvanud Graanul Invest , just siin Mäos tehakse ilmselt maailma parimaid Viking Window puitaknaid, Koeru Koneskos tuhandeid elektrimootoreid ning elektroonikakomponente kuus. Paide masinatehases tehakse kõige innovaatilisemaid lumesahku ning põllumajandusseadmeid ning just siin, Eestimaa südames valmib iga kolmas, et mitte öelda teine, päts leiba, saia ja sepikut, mida eestlaste toidulaualt leiab. Ja see loetelu pole kaugeltki ammendav, sest näiteks just siin, Järvamaal, ei pruugi kolme kuu pärast, ja ma sülitan praegu kolm korda üle õla, Eestimaa põllumeeste ammune unistus poolt Eestimaa toorpiimast töödelda suutvast ning Eesti piimandust päästvast ühistulisest piimatööstusest olla enam mitte helesinine unistus vaid peagi käegakatsutav reaalsus.

Mu daamid ja härrad, ma tänan teid kõiki, ja tegelikult sadu ja tuhandeid veel peale teie, kes te olete alati Järvamaad hoidnud ja kaitsnud, teda oma suures hinges ja soojas südames kandnud. Me oleme järvakatena hoidnud lippu kõrgel ning au sees neid tõekspidamisi, väärtusi , traditsioone ja kombeid, mis on just meist teinud järvakad. Oleme olnud töökad, edasipüüdlikud, sitked ega piirdunud kergekäeliselt keskpärasusega. Oleme alati unistanud ja mõelnud suurelt, kuid talupojatarkus pole lasknud meie päid ka liialt pilvedesse.

Head järvakad ja Järvamaa sõbrad! Eesti vabariigi 100. sünnipäeva puhul oodatakse kogukondadelt kingitusi Eesti vabariigile. Teeme Järvamaal kõik koos, üheskoos nõnda, et ka Eesti vabariigi järgmisel sajandil oleks Järvamaa jätkuvalt unistuste maa ning meie hinges ja südames veelgi suurem järvakaks olemise uhkus! Aitäh ja ilusat vabariigi aastapäeva!  

Tagasi üles