Ussisoo tee on kui ohvriandi neelav lohe

Urmas Glase

FOTO: Erakogu

«Nüüd on kraavi minek!» sähvas mõte peast läbi, kui auto istumise all maanteega risti kiskus. Juhtus see eelmisel teisipäeval Tallinna–Tartu maanteel Mustla-Nõmmel, mõni kilomeeter pärast kodusele Järvamaale jõudmist. Kell oli saamas kuus õhtul.

Urmas Glase

kolumnist

Külma oli paar kraadi. Maantee tundus küll pisut tatine, aga veel Ardus hoogu pidurdades paistis pidamisega olevat korras. Ees venis kaubafurgoon napilt seitsmekümnega. Tagantjärele on minu viga, et aeglane tempo ei andnud mulle häirekella.

Meie vahel liikunud punane Citroen vupsas veoautost kerge vaevaga mööda. Lauge kurviga pikk sirge oli hea nähtavusega, kedagi vastu ei tulnud. Kiirendasin ja alustasin möödasõitu, kui asi võttis soovimatu pöörde.

Tundsin, kuis nelikveolise auto tagumine telg sujuvalt, aga jonnaka järjekindlusega hakkas esimese rattapaariga samale joonele tikkuma vedades autot metsa suunas. Kõrgelt teepervelt põhjatuks süvendatud kraavi kiigates oli selge, et sinna maandudes on auto raisus ja ega endalgi hästi lähe.

Mõne nädala pärast täitub mul 30 aastat autojuhistaaži. Neisse aastatesse mahub mitu samasugust hetke. 1989. aasta jaanuaris tegin sõjaväes väeosa ülema värske autojuhina oma esimest pikemat sõitu diviisi staapi.

Selja taga oli 350 kilomeetrit rooli keeramist Aserbaidžaanist Gruusiasse, oli öö ning Kaukasuse mägedes jäi võtta viimane viis kilomeetrit tõusu. Järjekordset aina jäisemaks muutuvat serpentiinijuppi võttes keeldus «uazik» ülesmäge rühkimast ja hakkas jonnakalt tagasi libisema.

Komandör hüüatas midagi ja kadunud ta kõrvalistmelt oligi. Mõtlesin, et vaat kus veider nõrganärviline sell. Ma ei teadnud, et ta oli varem ühe samasuguse õnnetuse üle elanud, tema kaassõitjad mitte. Sohvril polnud hüpata kuhugi – jäänuks ikkagi auto libisemisteele.

Mul oli õnne. Asfaldilt teeperve killustikule vajunud armeedžiip sai enesekindluse tagasi ja teekond võis jätkuda.

Mõni päev hiljem tagasiteele asudes andis ülem märku, kui samast paigast läbi sõitsime. Alles päevavalges jõudis kohale, kui palju oli mul vedanud. Üle teeserva vajudes olnuks sadakond meetrit püstloodis langemist ja fataalsest õhulennust lahutas mind mõnikümmend sentimeetrit.

Vähem õnne oli mul 1990. aasta 19. aprillil Türi-Alliku kurvis Paide poole sõites, kui rahevaling muutis tee hetkega liuväljaks. Jõudsin vaevu ilma üle imestada, kui tegin autoga pirueti ja maandusin külili sisekurvi kraavi põhjas.

Uppis auto kõrvalistmel oli tütarlaps, kellest peagi sai minu abikaasa. Pääsesime mõne kriimu ja sinikaga. Loppis auto sirutasid osavad mehed sirgeks.

Sellistel hetkedel tundub, et sündmused kulgevad aegluubis. Läinud teisipäeval suutsin keerata rooli täpselt nii palju, et esirattad püsisid teega paralleelselt. Auto tagumine ots tegi ühe liu veel paremale ja siis uuesti vasakule, enne kui moodsa auto ohukellad vaikisid.

Ega ma täpselt teagi, kui palju mind päästis oma sõidukogemus ja reaktsioonikiirus, veojõukontroll ja muud auto ajju programmeeritud abifunktsioonid või kui palju pidid pingutama minu kaitseinglid. Igatahes võisin mõne igavikulisena tundunud sekundi järel kergendatult hingata.

Sel ajal kui veoki taga siplesin, oli minu ees eduka möödasõidu sooritanud Citroen juba end kaugeks täpiks sõitnud. Milline kaal on mõnel sekundil, meetril või muul pisiasjal!

Loetud kilomeetrid pärast minu ärevaid hetki hakkas kaugelt silma politseiauto sinipunane vilkur. Kraavipõhjast paistis valge mahtuniversaal. Hoogu võttis maha sündmuskohale lähenev kiirabi.

Hiljem lugesin uudistest, et õnnetuspaika teel olnud päästeauto oli ise libedaga Kükital kraavi käntsatanud nii õnnetult, et mitu päästjat viidi haiglasse ja hinnalist päästemasinat ähvardab mahakandmine.

Vähem kui tund aega hiljem põrkasid täpselt samas kohas, kus mina oma poognaid tõmbasin, samasuguses möödasõiduolukorras kokku kaks autot.

Tavaliselt on puistur teinud tähtsamatel riigiteedel libeduseohtu ennetava tiiru. Minust veerand tundi tagapool sama teekonna läbinud tuttav ütles, et soola külvav tõrjemasin tuli vastu Mäo lähistel, aga kes teab, kui tõhus see salakavala ilma ja teeoluga maanteelõigul oli.

Juhtidele taotakse kõrvade vahele, et valida tuleb teeoludele vastav sõidukiirus ja juhtimisvõtted. Ent isegi päästjad, kelle igapäevatöö on ohte adekvaatselt hinnata ja trotsida, lasid seekord end ootamatul ilmapöördel ebameeldivalt üllatada.

Moodsad autod ja eeldus, et riigi põhimaanteed on operatiivselt ja ennetavalt hooldatud, uinutavad valvsuse. Tavaliselt arvatakse, et egas minuga juhtu, ikka teistega ja nende äpardustele elame kaasa uudiste kaudu.

Maanteelõik Ussisoo eel ja järel pakub korra-paar aastas väga kiiresti ohtlikuks muutunud teeolusid ja nõuab nagu ümbruskonda terroriseeriv muinasjutulohe korrapäraselt oma ohvriande.

Olen sõitnud talviselt muutlikel Euroopa kiirteedel, kus ilma pöördudes ilmuvad operatiivselt tulikirjas hoiatused tabloodele koos sõidukiirust piiravate märkidega. On turvalisem, kui lisaks oma kõhutundele jõuab juhtideni viivitamatult teave teeolude muutusest.

Küllap mäletate, et Matsimäe kandis oli infotabloo, mis enamasti soovis liiklejatele ohutut teed, mistõttu sai see irvhammastelt palju pilgata.

Tänapäeval ja eduka e-riigi mainega Eestis on imelik, et anomaalselt muutlike oludega teelõikudel pole kiiret hoiatussüsteemi. Ma ei tea teist teelõiku, mis selle järele rohkem karjuks vaatamata sellele, et mõne aasta pärast ehitatakse uus tee ja see kulgeb teist trassi mööda.

Eelmise teisipäeva õnnetuskahjud olid ilmselt kallimad kui asjakohane tehniline lahendus. Oleks minu teha, jätaksin Ussisoo lohe nälga.

Tagasi üles