Las noored otsustavad ise oma hariduse üle

Silja Ratt Foto: Järva Teataja

Tänapäeva noorelt oodatakse aina varasemat erialavalikut. Sageli tuleb tal juba põhikooli lõpus langetada otsus, millise õppesuuna ta edasiseks valib. Siis hakatakse tavaliselt uurima ka selle kohta, kellena ta täiskasvanuna töötada tahab.

Silja Ratt

Järva Teataja suvereporter

Kui noor just kutsekooli kasuks ei otsusta, kus kindlat ametit omandada, tuleb tal ka kogu gümnaasiumiaja jooksul vastata pere ja tuttavate uudishimulikule pärimisele: kes sinust saab?

Keskkooli lõpuklassis jõuavad need pärimised haripunkti. Õnn on, kui noor teab, mida ta ülikooli õppima minna tahab. Paraku suunduvad gümnaasiumipingist ülikooliloengutesse ka need, kel oma tulevikust veel selget pilti pole.

Väga paljud tudengid on ülikooli tulnud ühiskonna survel. Seda kinnitab ka viimaste aastate statistika, mille järgi lõpetavad oma ülikooliõpingud umbes pooled tudengid. Ülejäänud lahkuvad omal soovil või kukuvad välja.

Bakalaureuseõppe lõpetamisega ühiskondlik surve aga ei lõpe. «Noh, lähed kohe edasi, eks?» pärivad uudishimulikud tuttavad, justkui oleks magistrikraad ainus võimalik tee noore elus.

Bakalaureuseastme lõpuaktustelgi rõhutatakse sageli, et bakalaureusekraad on poolik haridus.

Doktorikraadi omandamist nii iseenesestmõistetavaks ei peeta, küll aga hoogsat karjääri, sest mida muud võiks eeldada inimeselt, kes on magistriharidusega.

Tänapäeva rahale, karjäärile ja edule orienteeritud ühiskond kipub unustama, et inimesed on erinevad. Edu on individuaalne mõiste. Iga noore unistus pole magistrikraad ja lennukas karjäär, isegi siis, kui tal on selleks eeldused olemas.

Kui üldiselt võrdub edu paljudele hästi tasustatud tööga pealinnas, siis võibolla mõnele noorele tähendab edu hoopis midagi muud. Ometi ei julgeta tavaliselt neid ühiskonna arvamusega vastuolus olevaid unistusi järgida.

Tänavusel arvamusfestivalil oli arutelu sellest, miks kardetakse noortele haridusvabadust anda. Arutelust tuli välja, et lastevanemad ja õpetajad pelgavad, et noored teevad valesid valikuid.

Seega tundub vanematele, et aktiivselt suunates ja tagant utsitades teevad nad noortele teene. Paraku võib see karuteeneks osutuda.

Gümnaasiumi lõpuklassis õppivate noorte vanemate suurim hirm on sageli, et nende võsuke ei asu pärast keskhariduse saamist kohe ülikooli õppima.

Eesti ülikoolides on liiga palju noori, kes just vanemate survel on kohe pärast keskkooli vastumeelselt tudengistaatusse jõudnud.

Esialgu võivad vanemad ju rahulolevad olla – vähemalt teeb laps midagi tarka. Kuid nagu varem öeldud, jätavad umbes pooled noored ülikooli pooleli. Karta on, et selle põhjus võib olla surve kohe edasi õppida ja vanemate mõjutusel tehtud vale erialavalik.

Kõrgkooli poolelijätmine on võibolla üks leebematest tagajärgedest. Tunnen üht noort, keda vanemad samuti aina edasi õppima sundisid, mis sest, et tüdruk ise oleks pärast bakalaureusekraadi omandamist veidi hinge tõmmanud.

Tagajärjeks oli depressioon ja enesetapumõtted. Kui inimene peab aastaid vastumeelselt tegema midagi, mida ühiskond talle ette dikteerib, siis kuidas ta saakski seejuures õnnelik olla?

Võibolla peaks noortele siiski rohkem otsustusvabadust ja aega jätma. Võibolla ei peaks neilt juba põhikooli lõpust saati pingsalt uurima, kuhu kõrgkooli nad lähevad ja kelleks nad saada tahavad.

Ilmselt võib iga noor kinnitada, et selline pidev pärimine ei tee otsustust kuidagi lihtsamaks, pigem tekitab pingeid ja trotsi. Ja kui noor tõesti tahab pärast keskkooli ühe aasta õpingutes pausi teha, siis miks teda keelata.

Muidugi ei pea see aasta mööduma vanemate kulul elades ja kodus konutades. Tänapäeva maailm pakub nii palju põnevaid võimalusi, et vaevalt keegi neist koju vanematele koormaks jääda tahabki.

Kohe mitte ülikooli tormamisel on mitu eelist. Esiteks saab noor minna tööle ja endale kõrgkooliõpinguteks raha teenida. Ülikooliharidus on küll tasuta, kuid omaette elama minnes tuleb elamiskulude eest ikka hoolt kanda. Tööl käies saab noor ka väärtuslikke kogemusi. On ju ammu teada, et ka kõrgharidusega noori ei taheta tööle võtta, kui neil mitte mingisugust eelnevat töökogemust pole.

Lisaks on noorel töötades võimalik järele mõelda, kas ja mida ta siis ikkagi õppida tahab. Ka välismaa on tänapäeval noortele avatud. Miks mitte aastake maailmas ringi seigelda, tööd teha ja näha, kuidas mujal elatakse?

Veel mõnikümmend aastat tagasi oli ülikooli astuda justkui auasi. Tänapäeval on see muutunud iseenesestmõistetavaks.

Paljudel lastevanematel on tekkinud mõtteviis, et nende lapsukese ülikooli mitte minek on mõeldamatu. Kui noor ei soovigi kohe pärast keskkooli ülikooli tormata, nähakse selles otsest ohtu tema tulevikule.

Isegi siis, kui noor soovib ülikoolis akadeemilist puhkust võtta, on vanemad teda keelamas. Pinguta ometi, kannata ära! Justkui lõppeks maailm sellest otsa, kui üks noor inimene oma ülikoolidiplomi aastakese hiljem kätte saab.

Kui noor tahab enda haridust puudutavate valikute üle ise ja endale sobivas tempos otsustada, kas see on siis tõesti ohuks tema tulevikule või on tegemist kõigest lastevanemate põhjendamatu hirmuga?