/nginx/o/2016/10/31/6021933t1h8ff0.jpg)
Kuigi talveajale ülemineku esimestel päevadel annavad lehmad tavaliselt rohkemgi piima, tekitab lüpsiaja tunnine nihutamine loomale tegelikult stressi. Lehm on rutiini armastav loom, mistõttu võib tal uue ajaarvestusega harjumiseks kuluda kuni paar nädalat. Kogu selle aja annab ta aga tavalisest vähem piima.
Kirjutasime mullu, et nii näiteks jääb Järvamaal Väätsa vallas Lõõlas asuval Väätsa Agro suurfarmil päevasest piimakogusest puudu kuni kaks tonni. Ettevõtte juhatuse liige Margus Muld sõnas, et kui inimeseti on kellakeeramise mõju erinev, siis lehmad annavad sellest kindlasti märku toodangu muutusega. «Lehmadele on rutiin väga tähtis. Nad peavad ühel ja samal ajal lüpsile saama, tunnevad õige aja ära peaaegu minutise täpsusega ega saa nüüd aru, miks muidu avanevad uksed on suletud,» selgitas ta. «Nad muutuvad rahutuks ja mida kauem peavad ootama, seda ärevamaks läheb nende ammumine.»
Muld märkis veel, et kui talveajale ülemineku esimese päeva lüpsiootus annab piima juurdegi, siis järgmistel on seda stressi ja uue, harjumatu olukorra tõttu ikkagi vähem. «Lõõla farmi suuruses kompleksis, kus toodame müügiks 66–67 tonni piima päevas, saame kellakeeramistega kuni kahetonnise tagasilöögi,» ütles ta. Muld lisas, et nende loomadel võtab uue olukorraga harjumine enamasti kaks-kolm päeva aega ja seejärel piimatoodang normaliseerub.
Suveajale üleminekuga on Mulla selgitusel lehmadel isegi keerulisem harjuda, sest kui sügiseti lehmad ootavad ise lüpsi ja tunglevad juba lüpsmisalas, siis kevaditi tuleb alles magusalt puhkealal põõnavaid udarakandjaid sinna ajada. Selle poolest sarnaneb lehm inimesega – ka meil on kevadist kellakeeramist keerulisem taluda.
«Samas, toodangu kaotus ja selle normaliseerumise aeg on enam-vähem ühesugused,» sõnas Muld. Aastaid loomakasvatusega tegelenud mees võtab kaks korda aastas esinevat toodangulangust kui paratamatust, mille tekitab talle riik. «Kui riik peab kellalükkamist vajalikuks, siis nii tuleb võtta. Põllumajanduses see meile küll midagi juurde ei anna,» ütles ta.
Üht lisatundi valget aega, mis hommikul tekib, ei jätku aga Mulla sõnul ka põllutööde jaoks kuigi pikalt. Pealegi on nüüdisaegsetel traktoritel nii ees kui taga hea valgustus. «Kui mulle on vaja ja kasulik, võiksin sisekorraga kehtestada tööpäeva alguse kella üheksast. Usun, et nii võivad teha ka teised ettevõtted, ja seda ei pea meie eest tegema riik,» lausus ta.
Ärimehena on Muld seda meelt, et kui kogu Euroopa liigutab kella, tuleb meil sellega kaasa minna. «Enamik asjaajamisest käib meil lähinaabritega ju ühes ruumis ja ajas, Eesti ei saa siin erinevas ajas olla, see oleks meile endile ebamugav,» põhjendas ta.
Väätsa Agro pealoomaarst Mihkel Kure lisas, et veelgi tõsisemalt tunnevad kellaaja muutust vasikad. «Kui vasikate joomise aega nihutada kasvõi mõni minut, annavad nad sellest ikka väga häälekalt teada ja tühi kõht ajab noore looma ju eriti kiirelt stressi,» selgitas ta. Ta lisas, et nagu ka inimesele, ei tule stressiolukord kuidagi kasuks ka loomale, eriti veel noorloomale.
Türi valla Takkasaare talu perenaine Aivi Kuutok meenutas, et pühapäevahommikusel lüpsil ajasid teda lehmade imestunud näod lausa naerma. «Seisid kõik seal lüpsiootejärjekorras, mitmel nisadest piim juba jooksmas, ja justkui oleksid imestanud, kuhu ma täna ometi nii kauaks jäin,» ütles ta.
Sel hommikul oli Kuutokil küll tunne, et lüpsiplatsi kaheksast kohast jääb lausa väheks. Naise sõnul võinuks kohti vähemalt paar korda rohkem olla. Kellakeeramisega kaasnevat toodangu vähenemist tunnetab ka Kuutok. Kuigi muutunud ajaga harjumine võtab lehmadel tema sõnul aega nädala või paar, on see Kuutoki meelest nii mõnegi teise riigi tekitatud olukorraga võrreldes köömes. «Ma ei saa aru, milleks kella keerata, kuid ma ei saa ka mõnest teisestki riigiisade otsusest aru,» sõnas ta.
Maal elatakse edasi kõigest hoolimata. «Muidugi võiks olla üks aeg, milleks šokeerida loomi või ka iseennast selle tunniajase keeramisega. Maainimesele on see küll täiesti mõttetu,» lausus 25 aastat põllumajandusega tegelenud Kuutok.
Koigi vallas Päinurmes tegutseva ASi Veskimäe juht Rita Sardis ütles, et tema 130-pealine lüpsikari ei tea talveajale üleminekust midagi. «Robotlüpsilaudas on lehmadel kellast suva. Nad tulevad lüpsma siis, kui robot neid laseb, vaid öövalve oli nüüd tunni kauem tööl,» põhjendas ta.
Talve- või suveajale üleminek häiribki Sardise selgitusel väga kella pealt platsi- ja torusselüpsil käivaid lehmi. Samas ei mäletanud ta, et see oleks olnud nii suur probleem ka siis, kui laudas oli veel torusselüps. «Igatahes meelde pole jäänud midagi nii teravalt kui see, kuidas see mulle endale mõjub,» lausus ta. «Lausa vihkan kella kruttimist, eriti hull on kevadine, kuid ega sügisene parem ole. Mul võtab paar nädalat aega, et harjuda.»