Omavalitsused ja riik on partnerid

Kaia Iva Foto: Tiit Reinberg

Kõne 23.septembril riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelul riigi ja kohalike omavalitsuste partnerlusest.

Kaia Iva
riigikogu liige, IRL

Olin kodanikupäeval külas ühes algkoolis. Arutasime, mis on riigi ülesanne ja millist tööd teeb koduvalla valitsus.

Pärast asja arutamist üht- ja teistpidi tegi sõnakas tütarlaps Katliin küsivas vormis kokkuvõtte: «Noh, kas see on siis nagu kodus, et isa otsustab tähtsad asjad ja päris töö teeb ema ära?»

Iseenda kehva selgitamisoskust häbenedes tegin siis veel ühe arutamisringi riigist ja vallast, teise veel takkapihta soorollidest ja kodusest tööjaotusest.
Linnad tahavad kanda linna nime ka pärast ühinemist
Lõbusavõitu vahejuhtumis on ka oma tõsine küsimus. Kuidas toimivad partnerlussuhted riigi ja omavalitsuse vahel; kuidas need välja paistavad, kas osapooled esinevad adekvaatselt positsioonil? Või ehk hoopis ülevalt alla vaadates või allaheitlikult või hoopis märtrioreooli kandes.

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on veendunud, et ausad partnerlussuhted riigi ja omavalitsuste, samuti kodanikeühendustega on vältimatud.

Muidugi ei pruugi see tähendada kõiges ühel meelel olemist ega tohiks kaasa tuua eriarvamuste mahavaikimist.
Peatun partnerluse seisukohast kolmel aspektil: haldusterritoriaalne korraldus, töökohad ja eelarve tasakaal.

Olen linnapeana nelja omavalitsust ühendades näinud nende omavalitsuste toimimist hea koostöö kaudu ning olnud ikkagi veendunud, ja olen ka praegu, et ühe omavalitsusena on piirkonna terviku nägemiseks ja selle arendamiseks võimalused paremad: olgu ametnike spetsialiseerumisel, sõna kaalul maakonnas ja riigis, investeeringute plaanimisel, ressursi suunamisel võtmeküsimuste lahendamisse.

Olla arvestatav partner igal tasandil. Mõistagi, omavalitsuste ühinemine pole imerelv ja tingimatuks eelduseks jääb ikka kvaliteetne juhtimine ja arukad poliitilised otsused.

Omavalitsuste ühinemisel Türil oli eeltingimus teadmine, et loodavas omavalitsuses on kõik eeldused omada keskust, mis suudab olla tõmbekeskus valla tagamaale.
Omada gümnaasiumi, heal tasemel huviharidusvõimalusi, sotsiaalteenuseid, arstiabi, pakkuda linnaelu soovijale linlikku elulaadi ka oma valla keskuses.

Oleme Eestis üha rohkem pööranud positiivset tähelepanu külaelule, kuid selle kõrval ei tohi ära unustada, et arenenud valla- või maakonnakeskuse puudumisel tuhisetakse otse Tallinna.
Näiteks nähakse külavanemas omavalitsusele partnerit. Aga kui vallasisene linn soovib saada endale linnapead (see võimalus on kenasti seadusse kirjutatud), siis hakatakse selle nn rumala mõtte pärast inimesi hurjutama.
Me ei tohi ühelgi tasandil emotsionaalseid aspekte tähtsusetuks pidada ja naeruvääristada kodanike identiteedivajadust, ka näiteks linnakodanikuna.
On ka arusaadav, miks meie pika ajalooga linnad välistavad ühinemist niikaua, kuni pole võimalik kanda ka pärast ühinemist linna nime omavalitsusüksuse nimena.

Me ei saa eirata emotsionaalseid aspekte, samuti mitte lükata kõigi haldusterritoriaalsete küsimuste lahendamist iseotsustamise õiguse sildi all omavalitsuste õlule. Ka riigi huvides on näha omavalitsustes just tugevat partnerit.

Teise rõhuasetusena peatun töökohtadel.
Eesti eri paigus nii tööandjate kui ka töövõtjatega rääkides kuuleb sageli väidet, et kohalik omavalitsus ei taha arendada ettevõtluskeskkonda. Nende ütlust mööda väidab vallavanem, et see pole omavalitsuse otsene ülesanne.
Ega tõesti, kuid seaduse kohaselt «otsustab ja korraldab omavalitsusüksus ka neid kohaliku elu küsimusi, mis pole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.»

Liiati, kui iga üksus on huvitatud oma piirkonna arengust, mille vältimatu eeldus on ka töökohtade olemasolu.

Raske on siin süüd näha omavalitsuste tahtmatusel, isegi mitte liig väikesel tulubaasil. Sest küsimus pole sageli mitte rahas, vaid plaanimises, piirkonna ressursi (maa, inimesed, hooned, infrastruktuur) paindlikul kasutusel. No mis paindlikkusest me räägime, kui vallas on 900 inimest, neist tööealisi 500.

Töökohtade rajamiseks soodsate tingimuste loomisel läheb tarvis arendatava piirkonna ressursi kriitilist minimaalset suurust.
Just ettevõtluskeskkonna arendamisel on oluline riigi ja omavalitsuste toimiv partnerlus. Olgu selleks teedevõrgu parendus, maaküsimuste paindlikum lahendamine või kiire interneti ja piisava elektrivõimsuse tagamine ka hajaasustuses.

Viimastel aastatel on Eestis loodud uus tasand partnerluskeskkonna mõistes. Selleks on põllumajandusministeeriumi haldusalas korraldatud ja rahastatud maaelu arengukava Leader-meede. See on aktiivne keskkond, kus partnerid on riik, omavalitsused, ettevõtjad ja kodanikeühendused. Nüüd, enne valimisi, on mõni poliitik asunud endale haarama maarahva laiapõhjalise esindamise ja partneri rolli rohujuure tasandil.

Selle kohta tahaks öelda: hilja, peremees, hilja. Parim maarahva partnerlus ja esindatus kogu Eestis töötab Leader-meetme kaasabil täie hooga juba kaks aastat.
Kolmandaks tahan IRLi fraktsiooni nimel rõhutada vajadust kinnistada seaduse jõuga valitsussektori tasakaalu nõue fikseeritud perioodi jooksul.
Ehk et kui kehvematel aastatel kulutame reserve, siis fikseeritud aastate jooksul peame suutma reservid taastada, mitte ruttama võlakoormust suurendama.

See loob ka omavalitsustele suurema kindlustunde, aitab majandustsükleid läbida valutumalt ning on eeldus jätkusuutlikuks ja sisuliseks partnerluseks.
Lõpetuseks. Kui küsida, kas omavalitsuste ja riigi partnerlus on tõusu või languse järgus, siis minule kinnitab positiivset arengut väike näide elust.
Kuus aastat tagasi oli kõrge riigiametnik külas ühinemist ettevalmistavas omavalitsuses. Linnaametnikel oli asjalikke küsimusi seaduste rakendamise ja tõlgendamise kohta. Kui küsimused läksid ilmselt ebamugavaks, venitas riigi esindaja irooniliselt: «Kuuui te muidugi oskaksite seadust lugeda, siiis teil selliseid küsimusi ei tekiks.»
Sel hetkel oli mul riigi pärast häbi. Nüüd see ametnik riiki enam ei esinda ja pisike sammuke parema partnerluse suunas on ka sellega astutud.