Paide noorte esinemine liigutas USA sõjaväelasi pisarateni

Paide gümnaasiumi rahvatantsurühmade Keerutajad ja Südameke silme ees seisab veel kaua mälupilt, kus nende esinemise järel USA Marylandi õhuväepataljonis tõusid 250 sõdurit püsti ja aplodeerisid silmist pisaraid pühkides.

See oli vaieldamatult ülevaim emotsioon noorte kümnepäevasel külaskäigul Paide sõprulinna Westminsterisse, kus nad andsid lisaks eelmainitule veel kolm etendust.

Südamekese tantsija Paula Kivimäe ütles, et esinemised läksid neil kenasti. «Vastuvõtt oli igal pool soe ja südamlik,» märkis ta. Lisaks rahvuslikele tantsudele esitasid noored ka mõlema riigi hümne ja mõne laulu, mida ise pillidel saatsid.

Kivimäe selgitust mööda mängisid kõik, kes oskasid kokkuklopsitud bändis pilli. «Meil oli kolm viiulit, flööt, kitarr, tšello ja džembe. Kolm viimast toodi meile Ameerikast, kuid viiulid ja flöödi võtsime ise kaasa,» täpsustas ta.

Pillide saatel esitati ameeriklastele Curly Stringsi laul «Maailm heliseb», mida laulsid reisiseltskonnast kaasa kõik, kes vähegi viisi pidasid. Samuti saatis naturaalne pillimäng kolonntantsu, millega haarati kohalikud kaasa tantsima.

Kivimäe kinnitas, et esinemine õhuväebaasis oli uhke ja ülev. «Meid vaadati erilise hardusega ja kui õpetasime sõjaväelastele oma kolonntantsu, siis paistis igast nende liigutusest välja, kui palju see neile korda läks,» rääkis ta.

Hiljem ütles neile sõjaväebaasis 32 aastat töötanud mees, et tema silmad pole selles hoones midagi nii ilusat näinud. Esinejaile jäi mulje, et sõdureile ei käida kuigi sageli meelelahutust pakkumas ja küllap oli see ka üks põhjustest, miks nad eestlaste külaskäigust tohutult vaimustusid. «Samuti öeldi meile, et nad pole kunagi kuulnud võõramaalasi nii hästi Ameerika hümni laulmas,» märkis Kivimäe.

Paide noorte esinemiseks ruumi tehes lükkasid sõdurid ühe sõjaväelennuki angaarist välja, kuid sisse jäeti sümboolselt see lennuk, mis on lennanud ka Eesti õhuruumis. Hiljem said noored ronida lennuki kokpitti vaatama, maitsta USA sõjaväelaste toitu ning vaadata ründelennukite õhkutõusmist, mis nihutati eestlaste auks tund aega varasemale ajale.

Keerutajate tantsija Samuel Ehmani tähelepanekut mööda pole ameeriklased rahvatantsu eriti näinud ja neile tundus uskumatu, et üks väike rahvus jutustab läbi tantsude oma lugu ja kultuuri. «See oligi seik, mis neid tohutult liigutas,» sõnas ta.

Muigama panev vahejuhtum oli tantsijail rekvisiitidega. «Vajasime poiste tantsu tarvis saunavihtasid ja tüdrukutele korve,» selgitas ta. «Korve hankides ameeriklased hätta ei jäänud, kuid vihtade asemel saime plast­oksad, mis olid rohelise pihustivärviga üle lastud,» naeris ta. Põhjus oli selles, et Ameerikas ei tohi puudelt oksi murda.

Rahva kahisema panid noormehed ka palja ülakehaga saunatantsu tehes, sest ennast paljastada on Ameerikas avalikus kohas keelatud. «Õnneks selgitas Tiina Kivimäe publikule meie tantsude sisu, kuid ega ehtsad ameeriklased ikka saunast ja selle olemusest vist päris hästi aru saanud,» rääkis Ehman.

Palju tähelepanu said noored mõistagi kõigil esinemistel. Common Groundi festivalil kiideti neid hingestatud etteaste eest. Amfiteatrisse tulid paidelasi vaatama läheduses elavad väliseestlased ja linnarahvas, kes võõramaalaste kohalolu kohe märkasid. Ameerika iseseisvuspäeva kontserdile oodati küll ligi tuhandet pealtvaatajat, kuid halvenenud ilmaolud rikkusid selle ära ja esineda tuli umbes sajale ameeriklasele.

Nii Kivimäe kui ka Ehman olid vaimustuses ameeriklaste vahetust siirusest ja soojusest. «Nad on meist ikka nii erinevad,» sõnas Ehman. Seda just avatud suhtlusstiili poolest, milles kajastub huvi ja sõbralikkus. «See paistis välja juba kasvõi sellegagi, et meid tänavalt või poodides näinud ja kõnetanud tavalised inimesed leidsid tee meie esinemistele,» lausus ta.

Paula Kivmäe lisas, et eriliselt soojaks kujunesid suhted ka Westminsteris nendega ringi sõitnud mustanahaliste bussijuhtidega. «Saime headeks sõpradeks ja võtsime vabal ajal koos nii mõndagi toredat ette, näiteks võidujooks ja muud säärased jõukatsumised,» naljatas ta.

Mõistagi said paidelased esinemiste vahel tutvuda ka kohaliku eluga, külastada arvukaid poode, käia Ocean Citys ookeanilainetes ujumas ning vaadata ameerikalikku pesapallimatši. «Saime aru, et Ameerikas pole midagi väikest. Kõik on meie mõistes suur. Midagi ühekaupa või väikest osta pole võimalik,» naeris Samuel Ehman.

Pesapall noori nii väga ei vaimustanud. «Jalgpall on palju huvitavam,» tõdes Ehman. «Samas oli sealne spordisündmus üles ehitatud pealtvaatajatele mõeldud meelelahutusele, mida meil tavaliselt ei näe.»

Ookeanilained pakkusid noortele küll elamusi, kuid olid samas oma suurusega pisut hirmutavad. «See, et rannavalvel on seal palju tööd, pole vaid filmides nii. See on tegelikkus,» nentis Ehman.

Nii Paula Kivimäe kui ka Samuel Ehman ütlesid, et reis Ameerikasse oli kahtlemata motiveeriv. Seda nii tantsimise osas kui ka tuleviku kavandamisel.

Paide gümnaasiumi huvijuht Helen Trug avaldas kahetsust, et koostöö ning kultuurivahetus Paide ja Westminsteri linnade vahel on soiku jäänud. «Kunagi loodud fond on ju alles ning toimib, kuid viimastest külaskäikudest on palju aastaid möödas,» märkis ta.

Trug lootis, et rahvatantsunoored suutsid ehk natuke kahe linna sõprussuhteid üles soojendada, et ka edaspidi saaks kultuurikollektiivid vastastikku külas käia. «Jutuks oli West­minsteri noorte lauljate osalemine järgmisel suvel XII noorte laulupeol. Päris oma koori nad kokku küll ei saa, kuid Paide gümnaasiumi koori osana on see ju täitsa mõeldav ja korraldatav,» rääkis Trug.

Ta märkis, et praegu on neil head sidemed seal elava suure Eesti fänni Thomas Beyardiga, kellega suhtlust ja asjaajamist vahendab Londonis elav väliseestlane Mari Taalman. Nüüd on tutvused loodud ka kindralmajor Linda Lee Singhiga, kes aitaks ka omalt poolt koostöösuhetele kaasa.