Eelmisel nädalal Järva Teatajas ilmunud arvamuslugu sügisel valimisvõitlusse minevast uuest valimisliidust, mis Türi ja Järva valla Paide külge ühendades maakonna üheks suureks omavalitsuseks traageldab, sisaldas liiga palju soovunelmaid ja tõe väänamist, et sellele mitte vastata.
Lauri Läänemets
Väätsa vallavanem, Sotsiaaldemokraatliku erakonna Järvamaa piirkonna esimees
Ükskõik, kui palju maavanem ei soovi oma ideele toetust otsida, on kolme omavalitsuse tekke heaks kiitnud tulevase Türi valla ja Paide linna elanikud rahvahääletusega. Tõsi, väikeste eranditega on meil Järva vald.
Miks tehtud otsuseid siis kahtluse alla seada ja järjekindlalt püüda meid veenda, et oleme valel teel? Ilmselgelt mitte sisupõhjusel või südamemurel Järvamaa pärast, vaid vajadusest valimiskampaania avangu järele.
Sotsiaaldemokraatide Järvamaa juhina tunnen vastutust organisatsiooni liikme Alo Aasma väljaütlemiste eest. Nädala alguses ilmunud lugu loodava valimisliidu kohta heitis halba varju kõigile neile, kes aasta aega päriselt tööd tegid, ning upitas nende päid, kes sellele sugugi kaasa ei aidanud, seega pean oma kohuseks olukord lahti seletada.
Kõigepealt palun vabandust oma kolleegidelt – sadadelt valla- ja linnaametnikelt, linnapealt, vallavanematelt ja volikogu liikmetelt. Ma tean, kui ülekohtune oli lugeda lehest väidet, et oleme pimedas poliitahnuses Suur-Järvamaa idee põrmuks tallunud ja terve aasta vaid kasuahnuses ühinemislepinguid vormistanud.
Aega tagasi kerides mäletame, et idee maakond üheks omavalitsuseks muuta käis maavanem välja meedias. Pärast rohkem kui kuu aega pidu leheveergudel ja raadioeetris tutvustati mõtet omavalitsusjuhtidele, seda meie endi tungival soovil.
Jah, õigesti mäletate, et aasta tagasi istusid vallavanemad ja volikogude esimehed maavalitsuse saalis kõrvuti ning peaaegu kõik meist ütlesid, et plaanist ei saa asja. Tolleks hetkeks ei uskunud meist keegi, et suure suuga laiutatud mõttel tõsi taga on ja see ei ole ainult ühe mehe kampaania.
Kolme omavalitsust aasta jooksul ühendada pole kerge, kuut kogukonda üheks siduda on tõsine katsumus, kuid ühendada aastaga terve maakond ei oleks olnud õiglane. Muuta kiirkorras kogukondade kokkuleppeid, mis kajastuvad rohkem kui pooles tuhandes regulatsioonis, oleks tähendanud kaasarääkimise võimaluse võtmist kõigilt.
Tean, et usaldusväärsust ei lisanud fakt, et Saaremaa eeskujul võeti maavalitsusse tööle maakondliku koostöö juht, kelle ülesanne pidi olema omavalitsuste toetamine haldusreformi läbiviimisel. Praegu võib ühe käe näppudel ette lugeda neid kordi, kui kedagi aidati. Sisuanalüüs maavalitsuselt on piirdunud Järvamaa visioonikonverentsil esitatud Exceli tabeliga, kus loeti üles tohutus koguses raamatupidajaid ja teisi ametnikke, kes võiksid ühendvallas tööle hakata. Paar korda on antud hinnang rahvahääletuse korraldamise vajaduse kohta.
Kui oli tahe ja siiras soov, siis kuhu jäid analüüsid haridusvõrgu, sotsiaalteenuste, huvihariduse ümberkorralduste vajaduse, transpordi korralduse, kaugtöö võimaluste ning kohaliku demokraatia tugevdamise kohta? Kuhu jäi soov kuulata linnast ja valdadest valitute mõtteid?
Usun end mitte kellelegi liiga tegevat, kui ütlen kõigi Järvamaa omavalitsusjuhtide nimel, et kogu Suur-Järvamaa teema on olnud rohkem meediakampaania ja inimeste lollitamine, kui soov seda sisuliselt ära teha. Ühtlasi tänan rahvaesindajaid viisakuse eest, et nad teemat asjata varem ei tõstatanud, vaid piirdusid kriitikaga saunalaval ja neljasilmavestlustes.
Haldusreformi seadus ei jäta ruumi niisama olemiseks: ainuüksi Väätsa vallas on 60 kehtivat määrust, mis reguleerivad otsustus- ja käitumisprotsesse ja tuleb uuesti kehtestada. Igas omavalitsuses olid omaette kokkulepped, mis nüüd tuleb sobitada uute vajaduste, inimeste ja piirkondadega.
Mõni küsimus otsustatakse kuuga, teise üle vaieldakse pool aastat, kolmanda puhul on vaja uuringut või küsida tagasisidet vallaelanikelt.
Sügisel ametisse astuvate linna- ja vallavalitsuste töö on ette otsustatud. Esmajärjekorras tuleb volikogule esitada valla uus põhimäärus, eelarvestrateegia, arengukava, 2018. aasta eelarve.
Seejärel tuleb ette valmistada vallavalitsuste töö ümberkorraldamine, vajadusel koondamised, tööpakkumised, arhiivide, raamatupidamiste, dokumendihaldusprogrammide, kodulehtede kokkupanek. Ainuüksi seda tööd on vähemalt aastaks.
Riigireform toob kaasa maavalitsuste kaotamise 2018. aasta esimeses pooles. Maavalitsuste ülesanded jaotatakse ministeeriumide ja omavalitsusliitude vahel. Järvamaa omavalitsuste liit tuleb arvatavasti täiesti ümber korraldada, üle võtta maakonna arengu plaanimise ülesanded, tseremooniad, ühtlustada sihtasutuste tööga. Selle kõige eest vastutavad kolm tulevast omavalitsusjuhti.
Maakonnasuuruse valla moodustamiseks on vaja rohkem kui üht valimisperioodi. Haldusreformi ja riigireformi läbiviimine omavalitsustes kestab parimal juhul kolm aastat. Tõsi – kõike saab teha kiirustades, kuid sellel on hoolimatud tagajärjed inimestele, kaasamisele ja majandusele.
Aastani 2021 lõpetatakse täna alustatut, alles seejärel võib käivitada uued läbirääkimised ühinemisteks, seetõttu olen väga kriitiline utoopilise lubaduse suhtes hakata kohe pärast sügisesi valimisi maakonda üheks omavalitsuseks liitma.
Suure valla moodustamine on kantud linnakesksest mõtlemisest. Idee on juhtimiskeskne, Exceli tabeli ja eelarve põhine – inimest sellest ei paista. Paide on seni olnud linn, ilma ääremaa-kogemuseta, teadmata, mida tähendab hajaasustus, omavalitsuses transpordi korraldus, metsavahe kruusateed ja laante taga elavad üksikvanurid.
Seda ei saa linnale ette heita, pealegi saab tulevane linn kõike seda tunda, kuid ma ei muretse, sest üle pika aja on Paidel koostööle avatud, edukas ja sihikindel linnapea. Muret teeb hoopis linnaloogika järgi suurvallast unistamine.
Vabandan kõigi nende ees, kes usuvad, et maakonnasuurune omavalitsus on meie probleemidele lahendus. Mina ei usu. Ma pole vastu suuremale koostööle ja avatusele, aga kuidas suurendab piiride muutmine järvalaste sissetulekuid, pakub paremat haridust, paneb bussid tihedamalt käima ja muudab üksikus metsatalus elamise turvalisemaks?
Näiteks tulevane Türi vald on ideaalses suuruses maaomavalitsus, võimekas, ajalooliselt koos toiminud, tugeva identiteedi ja potentsiaaliga. Elu on mulle õpetanud, et mida suurem on omavalitsus, seda kaugem inimesest. Lõpuks paistavad kõik Exceli tabeli arvudena, mida liita, lahutada või hullem veel – kustutada.
Kõige ehedam näide meenub mulle kolme aasta tagusest ajast, kui Alo Aasma oli Paide linnapea ning pidas vajalikuks suunata Väätsa põhikool ümber Paidesse, saamata aru, millist rolli koolid, raamatukogud, rahvamajad maapiirkonnas kannavad.
Suurvalla valimisliidu mõttes on kahtluste kõrval ka head. Nimelt jään huviga ootama fakte ja tõestust selle kohta, et maakonna ühendamine ei suurenda ääremaastumist, teenused paranevad, see pidurdab elanike vähenemist maakonnas, aitab kaasa palkade tõusule.
Hästi argumenteeritud ideele olen nõus võib-olla ka alla kirjutama, seni aga jään suurtes lubadustes kahtlema.
Kaigaste kodarasse loopimisega ei sünni ühtset maakonda, vaid kolm valda jäävad nõrgemaks. Otsused on langetatud ja tuleb panustada kolme omavalitsuse õnnestumisse.
Seni on Järva maavanemal olnud sama roll mis presidendil, see on innustada, lahendada erimeelsusi, ühendada. Mitte kunagi varem pole maavanemad kasutanud oma positsiooni nii selgelt igapäevapoliitika tegemiseks.
Varem leidus isegi maavanemaid, kes hoolimata erakonda kuulumisest valimistel ei osalenud. Maavanema positsioonil on valitsuse usalduskrediit, mis muudab automaatselt välja käidud mõtted usutavaks, kuid samamoodi nagu tasub kriitiline olla erakondade suhtes, olge seda ka valimisliitude suhtes – ka see on samasugune poliitika.
Lõpetuseks arvan, et sügiseste valimiste teemad peavad olema kohalikud, mitte maakondlikud. Täpselt needsamad teeaugud, bussisõidu graafikud, laste koolitoit – kõik, mis on meie igapäevaelu.
Kohaliku omavalitsuse mõte seisnebki kohalike küsimuste arutamises ja otsustamises. Mida suurem on omavalitsus, seda üldisemaks muutuvad teemad valimistel, seda rohkem tekib universaalseid ideid, mis lõpuks ei sobi kellelegi.