Kiuslikel ja jonnivatel lastel pole kingilootust

Mari-Helen Aare, Gabriel Simson (keskel) ja Henry Kull kirjutavad jõuluvanale, mida nad tahavad kingituseks saada. Kui poisid otsustasid pigem joonistamise kasuks, siis Mari-Helen kirjutas püüdlikult paberile «Hunti kostüm». Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Tarbja lasteaia mudilastel Mari-Helen Aarel (6), Gabriel Simsonil (6) ja Henry Kullil (5) on jõuluõhtuks salmid peas ning jõuluvanal pole neid põhjust noomida, sest nad on olnud head lapsed.

Mida ootate jõuluvanalt?

Mari-Helen: Mina tahaksin ühte hundi kostüümi. Sellepärast, et mulle hakkavad vahepeal meeldima igasugused loomad. Enne mõtlesin, et hakkan loomaarstiks, aga siis mõtlesin ümber, et hakkan keemiat õppima.
Gabriel: Mina tahaksin legogaraaži. Selle saaks kokku panna, siis oleks huvitav. Kombaini olen tahtnud ka. Siis saab põllutööd mängida.
Henry: Mina tahaksin ühte politseilego. Tahaksin robotit ka. Väikest.

Kuidas jõuluvana teab, mida te saada tahate?
Mari-Helen: Päkapikud käivad piilumas ja kuulamas. Ma käisin ükskord Elioni lastepeol ja siis lepatriinu ütles, mikrofon käes, et tulge kiiresti jõuluvanale asju kirjutama, siis ma kirjutasin.
Gabriel: Mina veel ei ole kirjutanud. Ma varsti kirjutan.
Henry: Ma olen juba kirjutanud. Panin selle aknale ja siis päkapikk näitab jõuluvanale seda.

Kust jõuluvana kinke võtab?
Mari-Helen: Päkapikud on abilised ja nemad aitavad. Nemad teevad asjad valmis, aga jõuluvana valib, mis ta toob.
Gabriel: Poest.
Henry: Teeb ise. Ehitab.