Euro tulek lihtinimese nähtuna

Andres Arrak Foto: Erakogu

Eurole ülemineku puhul on rohkem põhjust rõõmustada kui kurvastada.

Andres Arrak
Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor

Võib liialdamata väita, et Eesti on n-ö eurovaimus elanud kogu viimase masuaasta ja ehk kauemgi. Kannatada on jäänud veel aprilli keskpaigani, kus Euroopa Keskpanga tähtsad isikud meid eurokõlblikuks või siis -kõlbmatuks kuulutavad.
Et eurotee on sileda asfaldi asemel rohkem munakiviteena tundunud, selles on «süüdi» Hollandi väikelinnas Maastrichtis 1991. aastal formuleeritud eurokriteeriumid. Teisisõnu tingimused, millele riik peab vastama, kui ta tahab euroliiduga liituda.

Eurokriteeriumid me ilmselt täidame

Need kriteeriumid olid järgmised. Esiteks inflatsioonikriteerium. Liituja inflatsioonimäär ei tohi olla 1,5 protsendipunkti kõrgem kui kolme kõige madalama euroliidu liikmesmaa inflatsioonimäärade keskmine.

Selle tingimusega saab Eesti tõenäoliselt tänu masule hakkama. Eelmisel korral, 2007. aastal, sai just inflatsioon meile saatuslikuks. Toona kasvas sisemajanduse kogutoodang rekordiliselt 11,4 protsenti. Majandusbuumiga kaasnenud palga- ja hinnaralli andis üldiseks hinnatõusuks 6,6 protsenti. 2009. aastal langesid hinnad 0,1 protsenti.
Teine Eestile möödunud ja ka jooksval aastal kõige rohkem peavalu valmistanud eurokriteerium on eelarvedefitsiidi tingimus.

Euroga liituvate riikide eelarvedefitsiit ei tohi olla suurem kui kolm protsenti võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga. Eesti pingutas möödunud aastal tugevalt püksirihma ja paljud eestimaalased, eriti riigisektoris töötajad tundsid seda kindlasti ka omal naha.
Kuigi lõplik eelarvetasakaalu number selgub alles statistika täpsustumisel mõne kuu pärast, on optimismiks põhjust. Tegelikult laekus 2009. aastal tulusid 0,7 protsenti kavandatust rohkem, aga kulusid tehti 95,6 protsenti plaanitust.

Kolmanda ja neljanda eurokriteeriumiga pole Eestil raskusi. Kaks aastat enne ühinemist ei tohi rahvusvaluutat devalveerida.
Vaatamata kõigile (pahatahtlikele) spekulatsioonidele, on Eesti kroon endiselt euroga seotud fikseeritud kursiga. Devalveerimiseks pole põhjust olnud.

Ka intressitingimusega pole probleeme. Maastrichtis lepiti kokku, et valitsuse võlakirjade intress ei tohi pikaajaliselt ületada parimat näitu rohkem kui kaks protsendipunkti. Eesti valitsus pole võlakirju emiteerinud, seetõttu pole ka midagi võrrelda.

Niisiis, hea uudis on, et Eestil läheb seekord ilmselt õnneks. Eksperdid on viimati eurotsooniga ühinemise tõenäosuseks pakkunud 95 protsenti.

Kui ennustused tõele vastavad, eristub Eesti üle hulga aja esimest korda Lääne investori silmis Lätist ja Leedust ning teistest Ida-Euroopa riikidest.

Kui NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine käis kampaania korras (kõik korraga), siis 2011. aastal on Eesti ilmselt ainuke, kes eurotsooniga liitub.

Mida see endaga kaasa toob? Kas tädi Maali peaks selle üle rõõmustama või peaks ka midagi kartma? Kõigepealt peaks rõõmustama selle üle, et toodud ohvrid polnud asjatud. Eelarvekärped olid valusad.

Aga need hüvitatakse täiendavate (välis)inves­teeringutega Eestisse, mis peaks ka tädi Maali elu pikemas perspektiivis paremaks muutma.
Euro tulek tõstab Eesti usaldusväärsust välisinvestori silmis igatahes. Teiseks vajab Eesti ka sisemiselt uut võitu, mis masust räsitud inimesi aitaks helgema pilguga tulevikku vaadata.

Eurode tarvis tuleb osta uus rahakott

Pole saladus, et mitme varem liitunu kogemus vihjab ka nn hindade ülespoole ümmardamise võimalusele. Kaupmeeste mõttemaailm on juba kord nii üles ehitatud, et seda ajaloolist võimalust ei tohiks kasutamata jätta.

Enne näiteks 27 krooni maksnud asja uus hinnasilt kipub kindlasti kahe euro poole. Õige uus hind oleks üks euro ja 73 eurosenti.
Kui kaupmeestel lastaks niimoodi toimida, tooks euro tulek kindlasti kaasa hinnatõusulaine. Valitsuse roll ja kohus on see ära hoida.
Kindlasti aitaks näiteks aasta jooksul kehtiv kohustus kanda hinnasiltidele koos uute eurohindadega ka vanad kroonihinnad. Inimeste mälu pidi teatavasti lühike olema ja kaupmees teab seda.
Muid käegakatsutavaid muudatusi ei tohiks euro tulek lihtinimesele endaga kaasa tuua. Elu ei lähe kohe 2. jaanuaril 2011 paremaks ega halvemaks.

Nagu öeldud, pikemas perspektiivis läheb ta majanduse elavnemise tõttu kindlasti paremaks. Hindade ülespoole ümmardamise tõttu võib elu muutuda veidi kallimaks. Esimene juhtub kindlasti, teine võib-olla.
Lisaks peab eestlane ostma endale uue rahakoti. Eurod on mõõdult väiksemad. Lisaks on eesti kroonid ka ilusamad, aga see on rohkem maitse asi, mille üle teatavasti ei kakelda.

Ka münte tekib rohkem, seetõttu läheb rahakott paksemaks, aga selle pisiasja elame ehk üle.
Igatahes soovitan kõigil eestimaalastel saabuvaks aastavahetuseks üks täiendav vahuveinipudel varuda. Olen kindel, et rohkem on põhjust rõõmustada kui kurvastada. Jaksu selleks kõigile.