Neiud tahavad tuuritada pöidlaküüdiga ümber Euroopa (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Ambla vallas Märjandi külas asuvas maakodus suvitamas käinud  21aastane Kaari Aupaju (pildil) ja tema sama vana lähedalt pärit sõbranna on vastu võtnud hulljulge otsuse visata juulis kott selga ja näpp tee ääres taeva poole ning minna kuuks ajaks Euroopat avastama.

Kindlasti tahavad näitsikud ära käia Veneetsias ja Genovas, kuid jõuda lõpuks Portugali ookeani äärde. Plaan näeb ette liikuda esmalt mööda Euroopa lõunapoolset rannikut ja tulla tagasi mööda põhjarannikut, et külastada Amsterdami. Ülejäänud teekond kujuneb välja iseeneseslikult.

Kaari ütleb, et on alati palju unistanud nii reisimisest, hoidnud silma peal igasugustel reisiblogidel ja vaadanud pilte, et inspiratsiooni ammutada.

Minna kuhugi ära, et ennast leida. «See oli minu mõte reisima minna – olen kogu aeg tundnud, et ma pole õiges kohas. Alguses tahtsin Austraaliasse minna, aga see jäi vaid mõtteks ja läksin ülikooli suhtekorraldust õppima,» ütleb Kaari.

Ülikoolis  tundis Kaari kogu aeg kripeldust, et ta ei õpi õiget asja. «Kui lõpuks võtsin vastu otsuse, et lähen rändama, suutsin edaspidi ka õppimisele keskenduda ja mõistsin, et see ala ikkagi meeldib mulle,» lausub ta.

Öeldakse küll, et ela hetkes, kuid Kaari seda varem ei suutnud. «Unistustes teadsin alati, mida kõike oma eluga peale hakkan, aga samme oma eesmärkideni jõudmiseks ei astunud. Hetkel, mil otsustasin, loksus kõik paika,» selgitab ta.

Esialgu tahtis Kaari reisida täiesti üksinda. «Tundsin, et mul on vaja üksi minna, ütlesin sõbrannale pidevalt, miks ma nii tahan, tean, et see võib ohtlik olla, aga ta rääkis mulle igasuguseid hirmujutte,» meenutab ta.

Et oma reisielevust jagada, saatis Kaari sõbrannalegi alatihti reisiblogide linke ja artikleid. «Ühel hetkel ütles ta, et see on ikka päris äge – äkki ta tuleb ka?» sõnab ta naerdes. Esialgu polnud Kaari selles kindel, kuid nüüd on tal hea meel, et ei otsustanud üksi minna.

Oma sõbrannat tunneb Kaari läbi ja lõhki. «Kohati mu sõbranna tunneb mind vist isegi paremini kui ma ise,» lisab ta jälle naerdes. Selle pärast, et reisil mingit suuremat sorti tüli võiks tõusta, Kaari ei muretse. «Tavaliselt klaarime omavahelised ebakõlad juba alguses ära,» märkis ta.

Seljakotid on juba ostetud ja juba hakkab tekkima tunne, et nad lähevadki. «Võtame kaasa kaks paari jalanõusid – ühed kinnised, teised lahtised, telgi, magamiskoti, rõivaid, meditsiiniasjad ja kindlasti pipragaasi, kuid püüame võimalikult vähe asju kaasa võtta,» selgitas Kaari.

Nagu ikka, on plaanimine ja pakkimine jäänud üsna viimasele minutile. «Alles nüüd hakkab kõik kohale jõudma ja nii palju asju on vaja veel teha! Elevus on nii suur, näiteks pipragaasigi peame alles ostma minema,» ütleb Kaari.

Seda, kui palju neidudel umbes kümne tuhande kilomeetri pikkusel reisil  tuleb jalgsi liikuda, ei oska nad arvatagi. «Me ei hooma vist seda suurust nii, nagu see tegelikult võiks olla,» märgib Kaari.

Põhimõtteliselt hüppavad nad pea ees tundmatusse. «Sõbranna arvas alguses üldse, et mingit telki polegi tarvis, et me ei jää tee äärde ööbima, vaid leiame hosteli või öömaja kellegi juures, aga nüüd olen suutnud talle selgeks teha, et meil on telki tarvis, sest me ei saa otsustada, kas jääme tee äärde ööbima või mitte, kui olukord on selline,» arutleb Kaari.

Reisil tahab Kaari olla täpselt kuu aega, sest üks neist peab siis tagasi tööle tulema. Stardipäeva on nad pannud 11. juulile. «Oleme mõelnud, kas me kuu ajaga üldse jõuame selle ringi ära teha, aga loodame, et jõuame,» lisab Kaari.

Taskus on kummalgi umbes tuhat eurot. «On nii palju kui on – kui on juurde vaja, siis saab kelleltki laenata, aga kavatseme soodsamalt hakkama saada ja püüda hostelite asemel teisi mooduseid leida, luksuselu me ei plaani,» selgitab Kaari.

Üks moodus on näiteks kodumajutus, kus üle ilma pakuvad inimesed oma kodudes tasuta ööbimist.

Tüdrukute tutvusringkonnas pole pöidlaküüdiga reisimine just väga populaarne. «Paljud on mulle öelnud, kuidas me ikka niimoodi läheme – see on liiga ohtlik,» sõnab Kaari. Ülejäänud maailmas on Kaari teada seljakoti ja häälega reisimise viis üsna populaarne. «Euroopa on hea algus, sest ma pole kusagil kaugemal käinud,» ütleb ta.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles