Kindlasti mitte, on minu selge vastus pealkirjas esitatud küsimusele. Kehtiv korrakaitseseadus paneb kohustusi väga erinevatele avaliku võimu asutustele. Korda kaitseb politsei, seda muidugi, aga politseinike kõrval saavad seda teha ka valdkondade ametnikud.
Andres Anvelt
siseminister
Näiteks loodushoiu, salapüügi ja reostuse vastu tegutsevad keskkonnainspektorid, kellel on ka sunniõigus.
Sunni kasutus on äärmuslik meede, mille eeldus on olukord, kus sunnile allutatav võib olla ohuks enese või teiste elule ja tervisele. Ametnikud õpetatakse äärmuslikeks olukordadeks välja ja eksamil tehakse selgeks, kas korrakaitsja on talle antavast volist ikka aru saanud. Kõik see ei vabasta teda hiljem vastutusest, kui ta peaks kasutama sundi ebaseaduslikult, ehk näiteks lihtsalt oma rõõmuks kellegi käeraudu panema.
Korrakaitseseadus on pannud kohalikele omavalitsustele teatud kohustused avaliku korra tagamisel nende territooriumil. See ei ole küll absoluutne kohustus, vaid sõltub pigem kohaliku omavalitsuse võimekusest, soovist ja poliitilistest eelistustest.
Samas puuduvad kohalike omavalitsuste ametnikel nende kohustuste täitmiseks õigused – igal pool, olgu see Tallinnas või Assamallas, peab kohale tulema ikka politseinik. Küsimus on lihtsalt selles, kui tähtis on see juhtum, kuhu politseinikud ruttavad, ja kui tähtis oli see vahejuhtum, kuhu politseinik jõuab hiljem.
Muidugi, bussipeatuse pingil laiutav joodik on häiriv ja tülgastav, kuid mitte nii kriitiline kui füüsiliseks arveteõienduseks kasvanud peredraama, kus iga hilinenud minut võib muutuda ühele osapoolele saatuslikuks.
Kahjuks ei saa oma territooriumil heakorra eest vastutav ametnik joodiku või näiteks laste mänguplatsil pidutsevate külajõmmidega midagi ette võtta, sest ta ei tohi. Ta võib ainult viisakalt keelata.
Avalikkuses tõstatub selle arutelu puhul kohe kaks paralleeli: bussijänes ja käeraudadega ähvardav mupo. Osalt õigustatult. Esiteks ei pea mina bussijäneseid üldjuhtudel mingiks kurjategijaiks, vaid võlgu jäänud või hooletuteks inimesteks, kellest 99 protsenti pärast vahele jäämist bussist väljuvad ja hiljem trahvi ära maksavad.
Veelgi enam – arvan, et nende suhe bussiettevõttega on pigem tsiviil- kui karistusõiguslik. Leppetrahv peaks olema ülim määr, mis inimeselt piletita sõidusoovi ilma karistusregistrita ära võtab.
Uus eelnõu ei näegi ette mingeid «käeraua» sanktsioone ja vaevalt tavaline piletikontrolör on üldse selle pädevusega, et ta neid puusal kanda võiks.
On ka erandeid, kes piletikontrolörile pea või jalaga kõhtu virutavad ning tema seaduslikule nõudmisele bussist väljuda lihtsalt vilistavad. Sellisel juhul on tegu juba teise rikkumisega ja küsimus pole ainult kontrollija, vaid ka teiste reisijate turvalisuses. Madistamine ühissõidukis võib meie kõigi elu ohtu seada. Harilikult on sellised ühissõidukeis märatsejad kas alko- või mõnes muus joobes ja nende toimetamisega kas kainenema või arestimajja peaks õpetatud ja koolitatud kohalik korrakaitsja küll hakkama saama.
Lõpetuseks mõne maakonnakeskuse, sealhulgas Tallinna levinuim murelugu – öine lärm kõrtsides. Ka siin on politseil tihtipeale reageerimisvalikute tegemisel ajakitsikus käes.
Niikaua, kui veri ei voola ja lärm ainult segab, võiks keegi lihtsam ametnik tulla ja helitehnika vaiksemaks keerata või hoopistükkis hoiule võtta. Näiteks ametnik, kes on koolitatud, seadustatud, valdab keelt ning kellele oleme seadusega usaldanud võimu.
Kui ta ise seadust rikub ja võimu kuritarvitab, siis menetleb juba teda ennast politsei või taastab meie õigused kohus.
Aga muidu on ta olemas, ta on lähedal ja tagab meie koduvalla või -linna heakorra ka siis, kui politseinikud püüavad kaake, kes on ohtlikumad kui lärm tänaval või joodik bussipeatuses.
Kindlasti ei saa igaüks automaatselt kohaliku omavalitsuse korrakaitsjaks, nagu ei saa ka iga inimene tänavalt abipolitseinikuks. Taust ja oskused peavad klaarid olema, siis saab ka ühiskond usaldama hakata.