Inimesed huvituvad üha enam oma toidukorvi päritolust ja see on hoogustanud kohaliku toidu liikumist arenenud riikides. Eestlasedki eelistavad kodumaal valmistatud tooteid, nii kinnitavad meie uuringud. Eesti väikest pindala silmas pidades tekib küsimus: mis ikkagi on kohalik?
Sirje Potisepp
toiduliidu juhataja
Kas üksnes Eestist pärit toit või seegi kõhutäis, mis on kasvanud riigipiirist paarikümne kilomeetri kaugusel Lätis, kuid millest on maitsva lõppsaaduse meie maitse-eelistusi silmas pidades valmistanud kodumaa töökäed?
Kas paarsada kilomeetrit eemal kasvanud looma liha on vähem kvaliteetne ja maitsev? Mille poolest erineb Valgas kasvanud tomat mõnikümmend meetrit üle piiri küpsenud punapõsksest köögiviljast?
Kui vaatame, kui kaugelt rändavad meie hommikusöögilauale õunad, kohv ja apelsinimahl, ei kahtle keegi nende toodete tervislikkuses ega püüa arvutada kilomeetreid, mis tuli toidul teel siia läbida.
Kui aga räägime näiteks lihast, mille tooraine on tihti alla tunni pikkuse teekonna kauguselt meie toredate lõunanaabrite juurest siia jõudnud, et kohalikud töömesilased sellest maitsva vorsti või šašlõki saaksid valmistada, puhkeb kirglik diskussioon.
Kujutage ette kauget Austraaliat, mis on oma pindalalt pea niisama suur kui kogu Euroopa. Rohelisel Mandril peab riigi kirdeosas kasvanud banaan reisima ligikaudu 3000 kilomeetrit, enne kui jõuab riigi kaguossa Tasmaania saare elanike toidulauale.
Suure lombi taga tehtud arvutused näitavad, et keskmiselt rändab toit ühest riigi otsast teise, tootjalt inimese toidulauale 2500 kilomeetrit. Kui nüüd end sellistesse mastaapidesse sättida, oleks Hispaanias kasvanud-kasvatatud toitki meile justkui kohalik.
Maailmas on püütud kehtestada mõõtmeid, kuidas kohalikku toitu defineerida, kuid päris ühtsele arusaamale pole jõutud.
Mina teen ettepaneku usaldada Eesti toidutööstusi, mis pakuvad kohalikele tarbijatele alati parimat kvaliteeti. Isegi siis, kui tooraine pärineb naaberriigist, ei tehta kvaliteedis allahindlust ja iga eestlane saab nautida vaid parimat.
Toidutööstustes töötavad meie naabrid, laste koolikaaslaste vanemad, sõbrad, emad, isad, vennad ja õed, kes hoolitsevad eestlaste oma maitse-eelistusi ja traditsioone silmas pidades meie kõhutäie eest.
Hoiavad üleval toidutööstusi ja hoolitsevad selle eest, et meil oleks süüa kohalikku toitu. Seepärast kutsun teid, armsad Eesti inimesed, otsima poest sinimustvalge lipumärgiga tooteid.
Rahvusvärvides märk aitab eristada kodumaal valmistatud tooteid importkaubast ja on kindel kvaliteedimärk, mille taga seisavad tuhanded kohalikud töökäed.