Omavalitsus, tule kodanikule lähemale

Krõõt Kroonmäe Foto: Erakogu

Eesti maine eduka e-riigina on levinud, kuid siiski on kohalikes omavalitsustes olukord teine. Ainult suured ja suurema eelarvega omavalitsused on saanud endale lubada e-teenuste ja iseteenindusportaalide arendust.

Krõõt Kroonmäe

magister e-riigi teenuste ja tehnoloogiate erialal

Enamik omavalitsusi on aga sunnitud tegema valikuid ning e-teenuste kvaliteedi paranduseks pole ressursse ega oskusi.

Käimasoleva haldusreformi järel on senisest veelgi olulisem seada teenuste kättesaadavus tähelepanu alla, sest omavalitsuste piirkonnad suurenevad ning hajaasustusega piirkondades on inimestel veelgi keerulisem omavalitsusega kontakti saada.

Selle asemel et seada eesmärgiks rohkete teeninduskanalite loomine (teenuskeskused, e-portaalid jne) ning oodata, et teenust vajav kodanik tuleks ise avaldust esitama, peaks eesmärk olema arendada proaktiivseid teenuseid, et kodanik ega omavalitsus ei peaks tegema üleliigseid toiminguid.

Meisse on juurdunud traditsiooniline mõtteviis kodaniku ja riigi vahelisest suhtlusest kui keerulisest, aeganõudvast ja bürokraatlikust protsessist, mille peab algatama kodanik.

Kes avaldust ei esita, see teenust ei saa. Tihtipeale on aga riigil olemas kogu info konkreetse teenuse osutamiseks ning kohaletulek või avaldus sealjuures ei oma mingit sisulist mõtet.

Pealegi kehtib Eestis põhimõte, mis ei luba kodanikult küsida samu andmeid kaks korda. Kui riigil on teenuse osutamiseks andmed olemas, siis uuesti neid küsida ei tohiks (näiteks isikukood, laste andmed).

On aeg unustada arusaam kohalikust omavalitsusest kui tüütust bürokraatiamasinast. Nüüdisaegne suhtlus omavalitsuse ja kodaniku vahel peaks olema kahepoolne ja sõbralik.

Omavalitsus, kes suhtleb kodanikuga ning teavitab kodanikku teda puudutavast infost, tekitab tunde, et ta hoolib. Omavalitsus ei peaks ootama kodanikku, vaid võib teavitada inimest sellest, kui tal on õigus mõnele teenusele või toetusele.

Samuti on võimalik teha ära toimingud, milleks on info olemas, ilma kodaniku sekkumiseta. Näiteks maksta välja mõni kaalutlusõiguseta toetus ilma kodaniku avalduseta (nt sünnitoetus).

Kui omavalitsusel on info olemas, siis milleks vaikides oodata? Üleliigsed toimingud teenuste taotlemisel on kulukad ja aeganõudvad nii omavalitsusele kui ka kodanikule.

Eestil on infrastruktuur ja toetav seadustik, et osutada proaktiivseid teenuseid. Andmebaasid on täis infot, meil on võimalused seda küsida, kuid see võimalus on omavalitsustel suuresti kasutamata.

Meil on võimalused osutada teenuseid ilma kodanikupoolse tegevuseta. Takistuseks ei ole tehnoloogia ega seadused, vaid mõttelaad. Innovatsioon on kõigest vaatenurga muutmine, vaja on avatud meelt, et näha asju teise nurga alt.

Esialgu polegi vaja suuri ja kulukaid infotehnoloogilisi arendusi, vaid loovat lähenemist ja julgust mõelda teistmoodi. Tasub mõelda, kuidas kohalik omavalitsus saaks teenuse osutamisel võtta initsiatiivi, astudes esimese sammu ja algatada suhtlus inimesega nagu võrdsega.

Omavalitsus peaks astuma kodanikule lähemale, kasutama nüüdisaegseid võimalusi, et suhelda ja teavitada kodanikku temale olulisest infost.