Üks samm märkamisest edasi

Diana Vähi Foto: Internet

Hiljutisest «Suud puhtaks» saate arutelust jäi kõlama, et vähene tähelepanu (ja muidugi rahastus) vaimse tervise probleemidele tuleb vigadest süsteemis.

Diana Vähi

mittetulundusühingu Mure Pooleks tegevjuht

Kindlasti peab see ka paika, kui perearstid saavad patsienti nõustamisse suunata heal juhul paariks korraks, sest rohkemaks raha ei jätku. Küsige ükskõik kellelt, kes on kunagi käinud teraapias – tõsisemast häirest täielikult paranemine võib võtta aastaid, esimese paari korraga jõuab ehk ainult suuremad mured hingelt ära rääkida. Aga mitte sellest ei tahtnud ma juttu teha.

Kuigi meil tõesti napib psühhiaatreid, ei ole põhiline probleem mitte selles, et spetsialistide juurde on pikad järjekorrad, vaid selles, et hakkame abi otsima alles siis, kui tulekahju on juba kohal ja sekkuda tuleb väga kiiresti.

Vajame suuremat muutust väärtustes – et suudaksime ja tahaksime otsida tuge siis, kui piisab veel madalama taseme sekkumistest.

Palju on jutuks olnud, et praeguses vaimse tervise teenuste korralduses puudub süsteemsus. Ootame, et tuleks riik ja teeks asjad korda, ehitaks loogilise süsteemi, kus igaüks abi saab. Ilus mõte küll, aga kui me pole 15 aastaga teinud erilisi edusamme, siis miks nüüdki? Rahvaalgatustesse uskujana tahan öelda, et loome ise süsteemsust. Nagu mainis psühhiaatrite seltsi juhatuse esimees Andres Lehtmets «Terevisioonis», on suur osa vaimse tervise häiretest ennetatavad kogukonna abil.

Kogukond – ameerikapärane community – on meil küll veel üsna võõras sõna ja mõte sellest, et vaimse tervise valdkonnas selle abil midagi lahendada saaks, tundub arusaadavalt ebamugav.

Mujal maailmas on levinud näiteks kogemuspõhised toetusgrupid, aga meil naljalt igaüks vestlusringi oma depressioonist rääkima veel ei lähe. Samas on neis gruppides osalejate üks toetavamaid ja julgustavamaid kogemusi see, kui oma loo rääkimisele järgneb siiras mõistmine – sest teised on midagi väga sarnast läbi elanud.

Nii tobe kui see ka pole, siis kehvas seisus olles võib väga palju abi olla teadmisest, et teistel on ka halvasti. Lihtne on lasta end kaasa kanda mõttest, et kõik ümberringi on hirmsasti õnnelikud, ja aina rohkem korjata muresid enda sisse, uskudes, et kõigega peab ise toime tulema. Ei pea!

Julgen öelda, et tean, mida räägin. Mitte ainult seepärast, et olen mõni aasta tagasi ise tohutult abi saanud grupiteraapiast, vaid ka seetõttu, et olen viimased poolteist aastat mittetulundusühingu Mure Pooleks juhina kogukonnale tuginevat mudelit koolinoortele pakkunud.

Ülikooliõpingute ajal nägin, et näiteks aktiivsed ja teotahtelised sotsiaaltöö- ja psühholoogiatudengid on väikese suunamise toel võimelised väga edukalt juhtima toetusgruppe, mis aitavad gümnasistidel igapäevamuredega toime tulla.

Ehkki gruppi kohale tulek ja võõraste ees eneseavamine tundub noortele alguses hirmutav, kaalub saadav kasu üles igasugused kõhklused. Toetav seltskond, kes elab iga nädal kaasa sinu tegemistele ega lase liialt pettuda tagasilöökidest, süstib tohutut eneseusku ja suudab ennetada nii mõndagi tõsisemat probleemi.

Seega, jah, rohkem üksteist märgata on ilus mõte, aga astume sellest ühe sammu edasi ja rakendame oma kogemuste jõudu teiste abistamiseks. Süsteemselt.