Sotsiaalkaitseminister: väärikalt ja elurõõmsalt ka väärikas vanuses
8. jaanuar 2019, 16:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/14/11655737t1h7be7.jpg)
Me kõik loodame saada ükspäev toimekalt ja rõõmsalt vanaks. Me küll ei mõtle sellele tihti, pigem siis, kui vanavanematele külla lähme või kui eaka naabriproua palvel leivakotiga poest tuleme, kirjutab sotsiaalkaitseminister kaia Iva.
Vanaks olemine on igati tore niikaua kui on tervist ja jaksu ise oma toimetamistega hakkama saada, on ju piisvalt tööstressita vaba aega ning toredad hetked lapselastega. Ebamugavused tekivad siis, kui organismi kulumine hakkab tugevalt märku andma: valu haiget tegemas ja jõudu napilt. Siis tulebki leida lahked naabrinoored või omavalitsuse abistaja, kes leiva poest toovad ja muid asjaajamisi aitavad toimetada. Küllap olete aga tähele pannud kuidas pisike ilmakodanik, ise vaevalt käima õppinud ning esimesed sõnad rääkimiseks selged, tahab oma asju ise toimetada ja annab sellest nõudlikult teada: „Ise, ise!!!“ või „Anna, anna!“. Iseseisvus ja hakkamasaamine, nagu ka sotsiaalsus ja teiste inimestega suhtlemine, muudavad meie elu täisväärtuslikuks. Seda igas vanuses.
Meil on päris palju üksi omaette elavaid vanemaid inimesi, paljud neist keskustest eemal. Neil on poeni pikk tee ja toa soojakskütmine on vähenenud jõu ja roostes liigeste tõttu päeva kangelastegu. Nad ei kurda, sest tegelikult on hea elada omas kodus, ise otsustada ja hakkama saada. Abi kulub ära küll, aga ei taha ju, et lapsed või lapselapsed oma tegemised seetõttu kõrvale jätaks. Iga vanem tahab oma lastele, et nad elaks õnnelikult oma elu ning „laste kaela peale jäämine“ ei ole olnud kellegi pensioniplaaniks.
See teema ei ole ühe või paari perekonna lahendamist vajavaks probleemiks, mistõttu ei saa ei riik, kohalik omavalitsus ega kohalik kogukond lihtsalt lasta asjal omasoodu kulgeda. Pead kokku pannes saab välja pakkuda häid ja väärikat vanaduspõlve võimaldavaid lahendusi.
Meil on päris palju üksi omaette elavaid vanemaid inimesi, paljud neist keskustest eemal.
Viimaste aastatega on nii mõnedki sellised tegelikkuseks saanud. Sügisest käivitus hoolekandesüsteemis vabatahtlike kaasamise programm (www.vabatahtlikud.ee), mille mõte on pakkuda vabatahtlikku tuge täisealistele erivajadustega inimestele ning eakatele. Nii saavad eakamad inimesed, kel aega ja jõudu, pakkuda lihtsamates tegevustes abi ja seltsi neile, kes vähem liikuvad, olles viimaste jaoks väga oodatud ja vajalikud kaaslased. Programm sobib ka hästi gümnaasiumi- ja ülikoolinoortele. Kogukond saab panustada nii abivajajatest teada andes kui ka omalt poolt vabatahtlikena oma kogukonna inimestele appi minnes. Mõistagi ei peagi selleks liituma eraldi programmiga ning igapäevaselt aitavad oma eakat naabrit paljud hoolivad inimesed.
Üks hea võimalus, mis järjest enam populaarsust võidab ja milleks riigi poolt eraldatavat raha kohalikud omavalitsused edukalt kasutavad, on eakate üürimajad. Praeguses taotlusvoorus saavad kohalikud omavalitsused oma elamufondi arendamiseks KredExile taotlusi esitada veel 4. veebruarini, toetus on pool ehitushinnast. Nii saab ehitada maju, kus eakad saaks endale korteri üürida, kus oleks vajadusel käepärast vajalikud lisateenused, kuid mis poleks hooldekodu ja kus eakas oleks ikka oma elu peremees oma kodus. Samas on majas ka seltskond ja aktiivne suhtlemiskeskkond olemas.
Hästi tore näide, mida huvilised on inspiratsiooni saamiseks oodatud ka uudistama, on Imavere Kodutare. Seal on kaks kahetoalist ja kümme ühetoalist mugavustega korterit. Inimesed tasuvad üüri ja kommunaalmaksed ning neil on võimalik taotleda oma vajadusest lähtuvalt kõiki sotsiaalteenuseid. Lisaks on kõigil soovijatel võimalik osa võtta päevakeskuse tegevustest, mis asub mõnesaja meetri kaugusel.
Või näiteks 20 korteriga Türi eakate maja, kus lisaks korteritele on ühised vabaaja ruumid ja keldris saun. Elanikele osutatakse vajadusel lisatuge majaperenaise, hooldajate või isikliku abistaja teenusega, võimalik on tellida endale sooja lõunat.
Nii Imaveres kui ka Türil on maja juures rohenäppude jaoks ka peenramaa.
Minu südameasjaks on tõsta kohalike omavalitsuste teadmisi ja võimekust sotsiaalvaldkonna teenuste pakkumisel veelgi ning seejuures saavutada täiendavat sünergiat kohalike omavalitsuste ja kogukonna liikmete koostööst. Praegu on suurepärane võimas ellu viia oma ideid saades selleks ka rahalist tuge riigilt. Käesoleva aasta lõpuni saab oma mõtete teostamiseks finantssüsti taotleda innovatsioonivoorust (www.innove.ee), millega rahastatakse uuenduslike sotsiaalteenuste väljatöötamist ning katsetamist. Eesmärgiks on suurendada innovaatiliste lahenduste abil sotsiaalvaldkonna teenuste või toodete kättesaadavust Eestis. Sotsiaalvaldkonnas on mitmeid häid ideid ja algatusi, mis on välja kasvanud erinevatest ideekonkurssidest, kuid vajavad välja arendamiseks rahalist tuge. Samuti võib olla teistes riikides juba toimivaid lahendusi, mida ka Eestis kasutusele võtta – riik saab toetada nende kohandamist siinsetele tingimustele ja nõuetele vastavaks. Mõnikord peitub võti lihtsuses – ei ole välistatud, et mõnele suurena tunduvale probleemile on väga lihtne lahendus.
Iga inimene peab saama talle vajalikul viisil, mahus ja ajal talle vajalikku sotsiaalvaldkonna teenust. Eesti on mõnusalt väike, me saame märgata iga inimest ning leida igaühe jaoks kõige parema lahenduse – nii jätkub meie kõigi eludesse elurõõmu, ka siis, kui ise kõigega enam päris hästi hakkama ei saa.