Juhtkiri: Lahutada ei maksa uisapäisa
1. veebruar 2009, 09:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abielludes usub noorpaar alati, et armastus on küllalt tugev, et ületab kõikvõimalikud raskused. Karm tegelikkus on, et ligi pooled abielud lahutatakse.
Kes on lahutuse läbi elanud, võis siis vanemate või tuttavate kaudu lähedalt näinud, teavad, et lahkuminek pole kunagi ilus. Enne lahku kolimist tuleb ette palju tülisid ja omaette raskus on ühine elu õiglaselt lahti harutada nii, et kumbki saaks oma teed minna ja lapsed ei kannataks.
Kättemaks ja vihkamine on kahjuks sageli lahutamise lahutamatu osa. Kui täiskasvanud võivad sellega suurema vaevata hakkamagi saada, siis suurimad kannatajad on siin lapsed.
Et lahutamised edaspidi valutumalt läheksid, asuvad peagi Eestis tööle perelepitajad. Need pole inimesed, kes veenaksid abielu jätkama, vaid nende juurde tasub minna siis, kui lahku kolimine on juba otsustatud ja nüüd tuleb kokku leppida reeglid, kuidas eluga edasi minna.
Järva Teataja arvates peaks perelepitaja olema nii-öelda piksevarras, mis maandaks mehe ja naise vahelist vaenu ning suudaks nad rahulikult enda ja laste tuleviku peale mõtlema panna.
Loomulikult pole perelepitaja mingi imerelv ja inetud lahutused ei saa seetõttu ajalooks.
Järva Teataja soovitab noortel kohe abielludes selgeks teha, kuidas võimaliku lahutuse korral vara jagada, et vältida probleeme juba eos.
Meeles tasub pidada sedagi soovitust, et tänapäeval peavad üksnes need kokkulepped, mis on notari juures allkirjad saanud. Suusõnalised kokkulepped ei maksa tavaliselt sentigi, rääkimata siis aastate jooksul kogutud ühisvarast.
Mündil on ka teine pool. Ehk peaks mõtlema sellele, et lisaks lahutuse lihtsustamisele võiks riik aidata hoopis kooselus tekkivaid kriise ületada. Järva maavalitsuse perekonnaseisuosakonna juhataja Marika Martin on öelnud, et tegelikult on hädasti tarvis perenõustamist, et inimesed ei tormaks uisapäisa lahutama, oma otsuses siiski veel kaheldes.
Järva Teataja nõustub Martiniga, et lahutamine peaks olema tõesti viimane võimalus muresid murda, seda enam, kui peres kasvavad lapsed. Ja kui tõesti enam üheskoos kuidagi edasi minna ei saa, tuleks lõpetada kooselu viisakalt ja rahulikult.