Laps päästis endast noorema uppumisohust

Uppumine. Pilt on illustratiivne Foto: SCANPIX

Nädal tagasi ristusid Türi tehisjärve ääres kahe lapse elud moel, mida on raske unustada. Üks poiss päästab teise uppumisohust.

Pühapäeva, 26. juuni õhtu oli suplema kutsuvalt soe. Türi tehisjärve rand oli puhkajatest tulvil. Inimesed istusid sillal, hüppetornis, lapsed sulistasid madalamas vees.

Veidi enne kella 18 saabusid randa paidelane Triin ja tema sügisel 7aastaseks saav poeg.  Nad nägid tööpäeva lõpus asju pakkivaid ja lahkuvaid rannavalvureid. Rahvast tuli aga juurdegi.

Triin (kannatanute nimed toimetusele teada) istus kalda ääres sillal ja jälgis hoolega, kuidas tema elavaloomuline poeg sillalt vette hüppas. «Meil oli kokku lepitud, et ta võib minna redelini, seal ei ulatunud tal vesi üle pea,» täpsustas ta.

Tavaliselt on Triin koos pojaga vees, kuid sünnipäevalt tulnuna polnud tal rannarõivaid kaasas. Ta tundis end pahasti ja hoidis lastealal sulistaval pojal hoolsalt silma peal – laste asi, kõike võib juhtuda.

Kella 19 paiku jõudis randa Taikse maakodus käinud perekond Aravetelt. Isa Veikko ja 9aastane Remy Pent olid juba ligi pool tundi nautinud järvemõnusid, ema Ülle Kats oli pere pisemaga mänguväljakul. Remy on ujuma õppinud koos klassikaaslastega. «Meil on Paide ujulas ujumisõpetus,» sõnas ta. Ka suur vend teda õpetanud.

Hetkel, kui sisetunne ajendas Triinu kleidisaba üles käärima, taskus olevaid asju sillale panema ja vees pojale lähemale kahlama, suundusid mõlemad poisid redelist mööda. Kuuene hüppas. Vajus vee alla, tõusis korraks pinnale ja vajus uuesti. Siis hüppas vette ka üheksane Remy.

Remy selgitas, et tahtis sillalt vette hüpata ja veel ühe tiiru ujuda, kui märkas, et väiksem poiss vajus vee alla. Kui sügav vesi tolles kohas oli, ei osanud Remy öelda. Pikalt mõtlemata hüppas ta vette ja võttis noorema kehast kinni  nii, nagu oli näinud seda täiskasvanuid teleris tegevat, kui uppujaid päästetakse.  «Ta kartis väga ja rabeles kõvasti. Tal olid teravad küüned ja ta küünistas natuke mu selga,» ütles Remy.

Samal ajal Triin juba jooksis – nii palju, kui see vees ja maani kleidiga võimalik oli. Telefon ja muud asjad jäidki tasku. Need polnud nii olulised. Õudse vaatepildi tunnistajatest ei loe sekundeid keegi, aga sekunditega oli nuttev ema vett köhiva poja juures.

Triin uskus, et paljudele rannas olijatele jäi vahejuhtum tähelepanuta, ka neile, kes samal ajal poistega sillal olid. «Uskumatu, et keegi peale selle väikse poisi ei märganud!» sõnas ta.

Kuigi Remy ei pidanud uppumisohtu sattunud last üksi pinnal hoidma rohkem kui ehk mõne sekundi, ei vähenda see Triinu hinnangul teo väärtuslikkust. «Sellistes olukordades ongi kõik sekundite küsimus. Minu ja mu poja jaoks on need inimesed elu lõpuni väga tähtsad,» lausus ta.

Kui kõik asjaosalised olid kaldale jõudnud, Triin Remyt tänanud, läks poiss koos isaga ema juurde mänguväljakule, kus isa julgustas teda oma teost rääkima.

Samal ajal sõitis Triin pojaga koju. Autos jõudis juhtunu ka lapsele kohale ja ta puhkes nutma. «Šokk oli suur. Praegu hoiab ta veekogudest kaugemale,» ütles Triin.

Perearsti soovitusel jälgib Triin last järgnevate päevade vältel tähelepanelikult, kuid praegu tundub kõik hästi olevat.

Küll kuuleb Triin ohtralt ütlemisi oma vanemlike oskuste kohta. Haiget teinud kommentaarid ja ka soov last kaitsta on põhjus, miks ta leheveergudel varjunimega esineb.

Hiljem ei meenunud Triinule, et oleks väikest elupäästjat tänanud. Ta otsis abi Facebookist. Ülle Kats märkas kokkulangevusi poja räägituga ja andis endast märku. Selgus, et mõlema poole selgitused langesid kokku. Triin kavatseb juba lähiajal pojaga perele külla minna. «Eks me koos otsusta, mis oleks sobiv tänamise viis,» lisas ta. (JT)