Kuidas ma leidsin tee südamesse

Tiia Tamberg Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kolm ja pool aastat tagasi elasin Tallinnas ning olin sealse kiire ja rahutu elutempoga harjunud. Olin selle isegi omaks võtnud, sest teisiti polnud lihtsalt võimalik ellu jääda.

Tiia Tamberg

Südamemaja omanik

Suurlinna elu dikteerib sulle alatise rutu päevakavva, sest kõigil on kiire koos pideva ajanappusega, kuidas saaks siis sinul teisiti olla.

Sa võtad selle omaks, rapsid ja võitled oma eesmärkide nimel täpselt samas tempos. Hinges on aga pidev rahulolematus, et oled ikkagi vähe teinud ja vähe jõudnud.

Siis kuuled, et paljud tallinlased otsivad hingerahu grupiteraapiatest, aga unustavad ära, et selleks on ka teised võimalused, nagu igasuguse ilmaga ja õigesti riides olles jalutada mere ääres, lastes endasse voolata niisket ja tuulerikast mereõhku, või nautida Eestimaa metsade vaikelu, ehtsaid metsalõhnu.

Vaatad mere ääres kaugusse, kus taeva ja mere piir ühinevad, ja tunned uut jõudu sinu sisse tulvavat, uut tahet edasiminekuks.

Pärast sellist jalutuskäiku tunned, kuidas hing, meeled ja sisemus on kõik otsekui isepuhastunud.

2014. aastal tegin elus kannapöörde ja ostsin otse Eestimaa südamesse Paidesse Tallinna tänavale ühe armsa maja. Kolisin oma Südamemaja agentuuri siia.

Esialgne plaan oli oma klientide ja ka agentuuri elu lihtsustada, sest Paidesse on lihtne sõita peoplaane pidama igast Eestimaa otsast. Et korraldame pulmi kõikjal Eestis, siis siit on igale poole pea võrdne kaugus, mis hoiab tublisti pulmakorraldustiimi aega kokku.

Tallinnas peab liikluskeerises su kael tegema samu pöördeid nagu öökull metsas, sest ellujäämiseks pead täpselt teadma, mis toimub su ees, selja taga ja küljel.

Samas pead olema keskmisest terasem ja aimama sedagi, mis liigutust keegi roolis olles võib teha, kui ta koos sinuga liikluses on. Liikluses peadki olema kogu aeg valvel, ent Tallinnas oled sa paraku ka kogu aeg pinges.

Aga väikelinnas elades näen, et siin on peale inimeste ka liiklusolud ülirahulikud, ei kuule kuskil kummide vilinal fooride tagant kiirendamist ega üksteisevõidu riskantsete manöövrite tegemist.

Parkimisest ei hakka rääkimagi ja ka need kaks päeva aastas – arvamusfestivali ja lillelaada ajal –, mil parkimisega kitsaks läheb, tekitavad hinges kummalisel kombel isegi hea tunde.

Kaubandusvõrgus minu pöördumise peale müüja alati naeratab ja küsib ääretult sooja huviga, mida ta saab mulle pakkuda. Pealinnas on tavaline, kui kassapidaja ühmab silmsidet loomata tere sinu ostukorvi ning küsimuse korral viipab käega lettide suunas ja palub ise edasi otsida.

Väikelinnas ei suuda ma siiani ära imestada, et müüjatel on aega ja tahtmist ning sõbralikku soojust, et sinu kui kliendiga rääkida, soovitada ja isegi nalja visata.

Olen kogenud, et väikelinna rahvas hoiab tugevalt kokku, huvitub üksteisest ning on varmalt valmis aitama hoolivalt ja hoolides. Isegi kogemus politseipatrulliga, kes juhtis ühel korral mu tähelepanu sellele, et turvavöö oli pisut liiga madalale seadistatud, oli väga soe ja meeldiv kogemus.

Tegelikult ongi väikelinnade elukorraldus inimliku mõõduga, aga suures linnas elades oleme selle kas unustanud või polegi sellest kunagi osa saanud.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Ikka selleks, et väikelinna elukogemus on toonud mu praegusse ellu hingerahu, mu meeled on puhtad ja ma tahan olla veel palju parem inimene.

Dikteerib ju elukeskkond suuresti inimeste olemuse, käitumise ja mõttemaailma. Suurlinnas on need mõisted suures plaanis kuhugi kadunud või hajunud ja prevaleerib egoistlik maailmapilt.

Tallinnast Paidesse kolinuna sain nii mitmeltki seniselt Tallinna koostööpartnerilt imestunud märkuse osaliseks, miks maale kolisin, sest suured rahad liiguvad ju ikka pealinnas.

Osutusin oma firmaga Tallinnast Paidesse kolimisega justkui pioneeriks, sest ka mitu aastat hiljem uurib nii mõnigi firma minu käest võimalusi just siia luua oma kaupade vahelaod, sest nad on aru saanud asukoha eelistest ja siinsetest soodsamatest hinnaklassidest.

Samuti on ju pealinn käegakatsutavas kauguses, ainult ühe tunni kaugusel.

Siinse eluoluga kohanedes olin väga meeldivalt üllatunud, et Järvamaal on palju ettevõtlikke inimesi, peokohti, ettevõtmisi, mis suuremale, üleeestilisele pulmamaastiku pildile pole seni pääsenud.

Et Südamemaja agentuur tegeleb peokorraldusega üle Eesti, siis pean oma missiooniks Järvamaad rohkem ka selles plaanis pildile tuua.

Järvamaa on Südamemaja tegemisi väga soojalt vastu võtnud, olen siin kohanud ja sõbraks saanud paljude tegusate inimestega ning Järvamaa on väga ruttu leidnud koha minu südames.

Loodan väga, et ka pärast seniste omavalitsuste ja maavalitsuse kadumist elab Järvamaa tervikuna kõigi reformide ja tormituulte kiuste samas rütmis edasi.

Võib-olla me ei peakski kibelema suurlinna kiire elutempo keskele, kus hingehaavad ja solvumistunne on igapäevanähtused. Võib-olla leiaksime endale, oma perele võimalused elada toredates Eesti väikelinnades, kus elukeskkond on hoopis sõbralikum.

Paraku on väikelinnades vähe töökohti, aga kas siin ei võiks tulla meile appi meie enda Eesti riik, et aidata väikeettevõtjatel tekitada väiksematesse linnadesse töökohti või aidata tuua ka väliskapitalil olevaid tootmisettevõtteid.

Just meie riigi juhtide käes on need ohjad ja hoovad, mis võiksid väikelinnade elu taaselustada ja seeläbi muutuks elu võimalikuks ka väikelinnades.

Lõpetuseks. Uskuge mind, Järvamaal on tugevalt potentsiaali ja asju, mille üle uhkust tunda. On palju asju, mida tuleks omavalitsustel ja ettevõtjatel veel arendada, kuid suures plaanis võiksime rohkem siinset elukeskkonda hinnata ja selle üle uhkust tunda.

Seda enam, et Tallinn kõige sellega, mida meil siin pole, jõuab ju päev-päevalt Eestimaa südamele aina lähemale.