Meelde jäävad kuriteod, mitte pahategijad

32 aastat tööd kurjategijate ja –tegudega pole kahandanud Anu Kaldasauna usku, et kurjategija võib end parandada, eriti loodab ta seda noortest. Foto: Andrus Eesmaa

Ka pärast 32 aasta pikkust tööd kurjategijatega ja kuritegevusega võitlemist ei väsi prokuröriabi Anu Kaldasaun lootmast, et alaealised seaduserikkujad astuvad õigele teele tagasi.

Politseiniku, uurija ja prokuröri töö on juba kord selline, kus seaduserikkujatega tuleb kokku puutuda päevast päeva. Nagu tunnistab Järva prokuratuuri prokuröriabi Anu Kaldasaun, selles töös tänusõnu ei kuule.

Kodu ei anna lapsele tuge

Küll on olnud noored seaduserikkujad talle tänulikud selle eest, et ta on nendega rääkinud, neid kuulanud ja püüdnud mõista. «Alati loodan, et kurjategija muutub, eriti just alaealiste puhul on see nii,» lausub ta. Kaldasaun rõhutab, et noort seaduserikkujat tuleb kohelda teisiti kui täiskasvanut. «Laps pole väike täiskasvanu ja vajab seetõttu teistsugust suhtlemist,» põhjendab ta. «Seetõttu tuleb ka alaealiste kuriteod kiiremini avastada ja otsustada, mis nendega ette võtta.»

Kaldasauna kogemus on, et vangla noort inimest ei paranda, pigem annab juurde sellist elutarkust, mis võib ta jälle trellide taha viia. «Kui tegemist pole raske ega korduva kuriteoga, anname noore seaduserikkuja üldjuhul üle alaealiste komisjonile. Muidu püüame viia asja kohtusse nelja kuuga,» selgitab ta.

Kahe täiskasvanud poja ema ja pojatütar Sandra vanaemana hämmastab Kaldasauna, miks vanemad ei suhtle oma lapsega. «Minuga rääkides tunnistab laps, et ema või isa ei oska teda kuulata, ei tahagi,» lausub ta. «Vanem kurdab omakorda, et lapsega ei saa üldse rääkida – omavahel puudub usaldus.»

Ometi tuleks Kaldasauna meelest noomimise asemel rääkida ja arutleda, veel kord rääkida. Ja kõigest.

«Laps tahab vanemate silmis olla alati hea laps. Nii tekibki tal arusaam, et kui midagi halba juhtub, tuleb seda varjata,» sõnab ta.

Kaldasaun on seisukohal: laps peab tundma, et vanem on see tugi, kelle poole raskes olukorras ja murega pöörduda. «Paraku pole lapsel sellist tuge tihti kuskilt võtta, sest vanematel pole aega temaga tegelda,» arutleb ta. «Ja kui endalgi muresid kuhjaga, jäävad lapse probleemid sootuks tagaplaanile ja tähelepanuta.»

Viimastel aastatel on Kaldasaun täheldanud, et paljud vanemad on tahtmatult kaasa aidanud olukorrale, kus laps leiab kodu asemel tuge hoopis tänavalt, niinimetatud sõpradelt.

Kaldasaun tunnistab, et palju kuritegusid panevad noored toime just rühmas, kus tunnustuse nimel ei hoia neid tagasi ka tabamise ja karistuse hirm. Vanemate arvamusest olulisem on rühma oma.

Oma töös on Kaldasaun kokku puutunud noortega, kelle vanemad töötavad nädalate, isegi kuude viisi välismaal ja on jätnud järeltulija vanavanemate või hoopis iseenda hooleks. «Miks ei võiks siis sugulased oma abi pakkuda?» mõtiskleb ta. Massiliselt on Kaldasauna teada isasid, kes abielu lahutades on oma laste tarvis täiesti kadunud ega aima, kui väga lapsed neid ootavad.

Kaldasaun on seda meelt, et inimesed peaksid rohkem sekkuma ka võõraste laste tegemistesse. «Kui näete tänaval lapsi halvasti käitumas, kutsuge neid korrale, ärge minge vaikides mööda,» soovitab ta.

Karistamatuse tunne ei tohi tekkida

Lapses on maad võtnud karistamatuse tunne, millele aitab kaasa lapsevanem ise. Eriti on seda näha üksikvanema puhul. «Kui üksi last kasvatavat ema valdab süütunne, et laps kasvab isata ja isa ei võta lapse elust osa, püüabki ta korvata seda ahviarmastusega,» selgitab Kaldasaun. Nii saab laps alati oma tegudele õigustust.

Prokurör Kaldasaun on kogenud, et enamik temaga üle laua silmitsi istunud noorukeid kahetseb siiralt tehtut ja õnneks nendega ta enam ei kohtu ka. Paraku on neidki, keda ei aita õigele teele enam ükski vägi.

Kui Kaldasaun Paide siseasjade osakonda uurijaks tuli, oli tema ala peamiselt vargused, alaealiste sooritatud kuritegudega tegeles miilits.

Nüüd jõuavad kõik kuriteod, süüdlased ja kannatajad prokuröri juurde. Kui asi jõuab kohtusse, on tihti juba sõlmitud lihtmenetluse kokkulepe, mille vaid kohus kinnitab. «Paberitööd on tulnud kõvasti juurde,» kurdab Kaldasaun.

Ometi ütleb 32 aastat kuritegevusega võidelnud Kaldasaun, et see töö sobib talle. «Mulle meeldib inimestega suhelda, panna neid rääkima ja kuulata. Saada teada tõde, võtta vastu otsuseid,» põhjendab ta.

Et pärast kooli lõpetamist ootab ees kõrgkool Tartus, seda teadis Kaldasaun juba aastaid enne lõpupidu. Juba tollal oli konkurss õigusteaduskonda tugev. «Minu kursusekaaslased on näiteks praegune õigusteaduskonna dekaan Kalle Merusk ja missivalimiste isaks hüütav Valeri Kirss,» sõnab ta.

Paidesse sattus Kaldasaun kohustusliku kolmeaastase suunamisega. Ta mäletab, et suunamiskomisjonis oli tollane Paide rajooni täitevkomitee esimees Erich Elevant, kes lubas anda noorele spetsialistile korteri. «Jõgeval poleks ma korterit saanud, nii tuli meid kolm tüdrukut Paidesse: minust sai uurija, teine läks täitevkomiteesse ja kolmas tarbijate ühistusse,» meenutab ta.

Pärast sundaja lõppu lasid teised Paidest jalga, Kaldasaun jäi.

Kui lapselaps Sandra küsinud kord vanaemalt, milline on tema kõige suurem soov, soovis Kaldasaun tookord lastele ja lastelastele tervist. «Mul pole sellist unistust, millest oleks tulnud näiteks töö tõttu loobuda,» lausub ta.

Elust võib kirjutada humoorika raamatu

Küll tahaks ta osata rohkem võõrkeeli, mida kasutada reisidel. «Reisida tahaksin metsikult, mitte reisibüroode kaudu, näha ehtsat elu, suhelda otse kohalike elanikega,» ütleb ta.

Ka teatris meeldib Kaldasaunal käia, aga mida aeg edasi, seda vähem olevat vaatamisväärseid tükke. Väga meeldib lugeda raamatuid. «Autobiograafilisi, ajaloolisi, krimkadest meeldivad Darja Dontsova teosed. Ta on humoorikas, irooniline, lahe,» täpsustab Kaldasaun. Tema vaieldamatu lemmik on Erich Maria Remarque’i «Triumfikaar».

Peaks Kaldasaun oma elust raamatu kirjutama, teeks ta seda just naljaga pooleks. «Raamatu kirjutamine pole sugugi halb mõte,» lausub ta. «Just pere elust peaks kirjutama, et kunagi oleks noorematel põlvedel lugeda.»

Kaldasaunal on siiralt kahju, et ta ei osanud seda kirjutamise mõtet sisendada emale ja isale, kel oleks olnud küllaga pajatada.

Kuid ega kirjutamine Kaldasauna meelest kerge olegi. «Kes see ikka julgeb ja tahab end hinges alasti kiskuda,» arutleb ta. «Samas oleks veidi imelik ka oma kirjutatule lisada märkus: avada ja lugeda saja aasta pärast.»

Kui 37 aastat tagasi oli Kaldasaun veendunud, et temast ei tule miski hinna eest isa eeskujul õpetajat, on ta nüüd nõus isegi seda tööd tegema. Mitte selle pärast, et prokuröri töö oleks end ammendanud, väsitanud või käiks üle jõu.

Mitte ka selle pärast, et noorte kuritegevuse kasv, sellega seotud kaudsed ja otsesed põhjused teevad hingele haiget. «Meelde jääb ikkagi tegu, mitte nägu, ja tänaval ei vaata ma sugugi inimesi kui võimalikke kurjategijaid,» tunnistab ta.

Õpetajana tahab Kaldasaun olla hoopis selle pärast, et aastatega on kogunenud nii palju, mida noorele inimesele öelda.

ANU KALDASAUN

Sündis 21. mail 1950 Jõgevamaal Sadalas.

1968 lõpetas Jõgeva keskkooli.

1973 lõpetas Tartu riikliku ülikooli õigusteaduskonna.

1973 – 1999 Paide siseasjade osakonna uurija, uurimisjaoskonna ülem, uurimisbüroo direktor, komissar, ülemkomissar.

1999 – Järva prokuratuuri prokurör, prokuröri abi.

Abielus, kaks poega ja üks lapselaps.