Säreveres elav muusikamees silte ei salli

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaido Kirikmäe on Järvamaal ja mujalgi erinevates bändides mänginud pisut vähem kui kakskümmend aastat.

FOTO: Andrus Eesmaa

Türi taga Säreveres elav muusika– ja raadiomees Kaido Kirikmäe minevikust eriti rääkida ei viitsi ja ennast kuidagi lahterdada ei taha.

«Üks asi, mis ma tahaks,» ütleb Kaido Kirikmäe telefonitorusse, kui küsin talt juhtnööre, kuhu Säreveres täpselt sõita. «Teeme nii, et minevikust ei räägi.»

Olevik ja tulevik tunduvad Kirikmäele huvitavamad.

Ja ometi ei saa me läbi ka minevikuta, õigemini läheb jutt sellele kuidagi loomulikult. Omas mõttes on 34aastane Kirikmäe kui läbilõige muusikalistest subkultuuridest, mis 1980ndate lõpust on Eestis tähtsust omanud.

Ehkki sildistamine Kirikmäele ei meeldi, tuleb seda põgusalt teha. Ta on olnud punkar, tõsine krišnaiit, elektrooniline muusik. Teinud kaasa kõikvõimalikes muusikakavandites ragisevmetalsest indierokist kuni sumeda ja äraoleva elektroonikani.

Paat ei rebene

Sel kevadel üllitas Kirikmäe esimese sooloplaadi – vabandust, kasseti «Lintprii». Lisaks võib teda kuulda rääkimas ja muusikat laskmas Kuma raadios kolmel õhtul nädalas.

Sel kevadel käivitas Kirikmäe Paide Vallitornis pidude sarja «Atom–om», lisaks veab ta tasapisi plaadifirmat Kuurortrecords ja netipoodi Kuurortshop.

Üheksast–viieni–mees pole Kirikmäe olnud sest saadik, kui ta pealinna plaadipoetööga lõpparve tegi.

Meie jutuajamine leiab aset üsna omapärases paigas: Kirikmäe kummipaadis tema maja tagant mööda voolaval jõel, mille kohta osa ütleb Prandi jõgi.

Paadipõhi käitub kui vesivoodi: kui lohu vajutad, kerkib selle kõrvale muhk, aga rebeneda õnneks ei kavatse. Diktofon paadipõhja käima, märkmik taskust välja. Võtame aerud kätte ja sõuame ülesvoolu raudteesilla suunas.

Umbes kümme, aga võib–olla ainult viis minutit hiljem saab selgeks, et tavapärasest küsimus–vastus intervjuust ei tule sedapuhku midagi välja.

Kirikmäe räägib palju, vaatenurgad on omanäolised, jutt liigub kiiresti ühelt teemalt teisele. Teemade vaheldumine ei näi skisofreenilise hüplemisena, vaid kuidagiviisi loomulikult.

Seetõttu on ajaks, mil jutus paus tekib, juba ammu meelest läinud, millest jutt üldse hargnema hakkas.

Võib–olla on põhjus asjaolus, et suur osa seljaga sõidu suunas istuva intervjueerija energiast kulub sõudmisele, samas kui intervjueeritav istub rahulikult paadipäras nagu indiaanipealik, lükkab teist aeru ja laseb aga jutul tulla.

«Oleks pidanud õnge ka võtma,» sõnab Kirikmäe. Ehkki kala Kirikmäe ei püüa ega söö, ta on juba 13 aastat taimetoitlane ja pole üheksa aastat napsu võtnud.

Kirikmäe ei mäleta, kas see oli Bog Bogiese (legendaarne 1990ndate keskel Türil tegutsenud indierokibänd, kus Kirikmäe mängis – toim) aeg, ta oli just sõjaväest tulnud ja midagi polnud Säreveres teha.

«Ilge masendus, kas lähed ehitajaks või midagi. Lugesin hirmus palju raamatuid, süüa midagi eriti polnud ja tööle ka ei viitsinud minna,» meenutab ta. «Mõtlesin, et bändist saame ära elada, pappi isegi saime, näiteks 1996 panime Mai Musa Festi kinni ja saime tuhat krooni, mis oli sellal eriti kõva raha.»

Lisaks kutsuti aeg–ajalt esinema ka elektroonilise muusika duot Acid Complex, milles Kirikmäe osales, sealtki tuli esinemise eest «paar sotti näkku».

Üldiselt olnud olud ikka pigem masendavad ja et Kirikmäe tööl ei käinud ja vaba aega oli kõvasti, luges ta raamatuid.

«Uku Masingu «Budismist» – hull piibel! Oled lugenud või?» küsib ta.

«Ei.»

«Ära loe ka! Või noh, suvel vähemalt ära loe.»

Kirikmäe näris Masingu raamatut nagu koer konti (piltlikult öeldes). «Ajus tekkisid muutused, justkui mingi droogi tagajärjel, järsku tundsin, et metsa! – enam liha süüa ei saa,» lausus ta. «Südametunnistus hakkas kõrbema.»

Praegu arvab Kirikmäe, et võiks juba taimetoidu kokakursusi läbi viia. «Mõnel on küll hullud eelarvamused – sa oled taimetoitlane, sellepärast oledki nii kõhn (paadi intervjueerijapoolne ots istub märksa sügavamal vees – toim),» lausub ta. «Olen eluaeg selline olnud, siis ka, kui liha sõin! Samas tean taimetoitlasi, kes on 150kilosed.»

Neid, kes liha söövad, Kirikmäe ei põlga. «Üritan ikka kõigisse inimestesse hästi suhtuda,» ütleb ta. «Kui midagi kritiseerin, siis pigem süsteemi – riiklikku süsteemi või kogu maailma süsteemi. Seda, kuidas loomadega ringi käiakse, näiteks.»

Inimese või persooni puhul on Kirikmäe meelest kõik igaühe oma tee. Võib–olla ütleb ta midagi ainult inimesele, kes lolli juttu ajab. «No nagu need, kes ütlevad, taimetoitlased, olete nõdrad ega jõua midagi teha! Siis olen ikka väljakutse pannud: davai, sõidame jalgrattaga või jookseme, vaatame, kes jõuab. Mul ikka vana spordimees on sees,» seletab ta.

Lisaks tunnistab Kirikmäe, et pisut on temas omamoodi militaarhuvi, praegu käivat ta vibu laskmas.

«Mitte niisugune militaarsus, et panen laigulise selga ja jooksen metsas ringi,» selgitab ta. «Pigem on see midagi samurailaadset – nemad olid ju väga kultuursed, luuletasid ja mängisid flööti.»

Kultuurist – Kirikmäe puhul siis eeskätt muusikast kõneldes: esimene bänd, kus ta mängis, oli Glööd koos Markku Kivise (praegu mängib metalbändis Loits – toim) ja Lauri Pajosega (ka igasugustes bändides trummar olnud – toim).

«16aastaselt mängisin kodus ema ostetud kitarri, ikka kuus kuni kaheksa tundi päevas, alt naabrile kulusid mu lood pähe,» meenutab Kirikmäe. «Kui Glöödi tegime, teadsime, et Särevere klubis on kitarrid ja lõpuks suure anumise peale lastigi meid proovi tegema.»

Seejärel tulid kontserdid, mida 1990ndate algul oli hirmkeeruline korraldada ja kuhu mängima saada oli pooleldi imeasi.

Võru–Kubija lauluväljakul äsja pärast krooni tulekut oli Glöödi kontserdil 5000 inimest, sealhulgas kari esimesi skinheade, kes olid lavale haakristilipu tõmmanud.

Kirikmäe hüüdis mikrofoni: «Käige persse, natsid!» ja järgmisel kontserdil (mis oli tollal ülikuumas kohas, Pärnu Vallikäärus) lubasid skiknheadid kõik «kasti peksta», kui veel mingit kobisemist tuleb.

Järgmine bänd, Türil tegutsenud Bog Bogies, kus Kirikmäe mängis koos Lauri ja Priit Pajose ning Rainer Kandeliniga, oli Glöödist kõvasti tuntum.

Esines koos Metro «Isa tuli koju» Luminaliga, mis kümme ja pisut rohkem aastat tagasi oli tõeline põrandaalune hittbänd.

Aga Bog Bogies läks laiali, sest a) bänd arenes Kirikmäe ütlust mööda kiiresti; b) bänd sattus tekkima ja olemas olema kehval ajal, kui näiteks plaati välja anda oli peaaegu võimatu ja internett oli kodus üsna vähestel: c) Lauri Pajos ja Kirikmäe kolisid Tallinna, kus elasid Wismari tänaval parajalt boheemlaslikku elu.

«Olin 24 ega tulnud selle pealegi, et üüri peaks maksma, kõik paberid viskasime prügikasti. Lõpuks tulid mingid tangidega mehed ja lõikasid gaasitorud läbi,» meenutab ta muheldes.

Siis kõikvõimalikud muud muusikaprojektid: näiteks bändid Ragatmika ja Dolm.

Nüüd on Kirikmäe jõudnud nii kaugele, et teeb muusikat üksi kodus sämpleri abiga. Kevadine mõtlikke ja rahulikke meeleolusid kandev «Lintprii», kus elektroonilised helid ühinevad akustiliste pillidega, ongi kodusalvestatu tulem.

Viimast nuppu pole vajutatud

Mis praegustesse muusikalistesse tegemistesse puutub, arvab Kirikmäe, et ta on žanritu tüüp. «Žanr on üldse üks suur silt – nagu kaart muusikas orienteerumiseks,» põhjendab ta. «Müüvad ikka žanrikesksed asjad.»

Ennast peab Kirikmäe žanrituks ja nii ennast müüa on tema meelest ikka jumala raske. «Aga ambitsioone on ja tunnen, et viimast muusikanuppu pole ma veel vajutanud,» lisab ta.

Mis vormis viimane nupp on, seda Kirikmäe veel ei tea: võib–olla ilmub sügisel uute lugudega plaat, võib–olla midagi muud. Mõttes mõlgub jälle suurema bändi kokkupanek.

«Lintprii» sai valmis Säreveres: Kirikmäe kolis paar aastat tagasi jälle Järvamaale ja elab Säreveres kortermajas koos abikaasa Tiiu ja kahe lapsega (ühel neist on täna esimene sünnipäev, nii et palju õnne).

«Mulle meeldib maal elada ja maalt linnas käia,» lausub ta. «Tallinnas elasin kaheksa aastat, algul meeldis, aga mingil ajal saab ring täis. Teiseks oli siin korter ja kolmandaks sündis laps ning tahtsime, et ta kasvaks looduses.»

Ehkki teinekord naudib Kirikmäe sedagi, et saab Türilt rongi peale minna ja sõita päevaks Tallinna, mõjub Särevere ka muusikaloomele hästi. «Paned sämpleri rõdule ja vaatad jõge, tähed säravad,» lausub ta.

Mõni ime siis, et viimane üllitis «Lintprii» kõlab just nii rahulikult ja looduslähedaselt, nagu ta kõlab. Ehkki uuemad lood olla hoopis teistsuguses liinis – «tagasi juurte juurde minek» – pole kahtlust, et need kõlavad sama looduslähedaselt, nagu tundub keskmisest argitõtlejast looduslähedasem Kirikmäe ise.

Kui paadist välja kobime, lehvib üle jõe vänget sõnnikuhaisu. «Suurfarmi lõhn,» teab Kirikmäe öelda. «Lehmasõnnik, see on antiseptiline, teadlased on välja uurinud. Sa võid sellega nõusid ka pesta, kui tahad.»

Kaido Kirikmäe

Sündinud Viljandis 6. juulil 1973.

Käinud koolis Suure–Jaanis, Laupal ja Tallinnas.

Mänginud ansamblites Glööd, Bog Bogies, Ragatmika, Dolm.

    Tagasi üles