/nginx/o/2010/03/17/333723t1h45ce.jpg)
Halb aeg majanduses sunnib inimesi otsima teisi väljundeid. Ligi paarsada järvakat kehastub igal nädalal kellekski teiseks, kevadsuvel näeb nende uusi rolle esietendustel.
Ligi paarsada järvakat ihkab lavale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Teeme kujutluspildi harjutust!» kamandas Natali Lohk kõik ringi istuma.«Silmad kinni, kujutame hästi täpselt ette, mida keegi räägib. Igaüks jutustab eelneva loo ja arendab seda pilti edasi.»
Oli pühapäev, Türi kultuurimajas tuttuues peeglitega proovisaalis oli koha ringis sisse võtnud tosin näitemänguhuvilist.
Alustajal oli au välja mõelda pealkiri – «Pudelikorjaja». «Ärkasin eile hommikul klirina peale...,» alustas Silvi Lukjanov.
Sellest klirinat arenes poole tunni jooksul üpris verine lugu, mis leidis aset korrusmaja ees prügikastide juures. Avastus – iseenda häält kinnisilmi kuulata on hoopis midagi muud.
Veebruarist saati juhendavad näitemänguhuvilisi türilasi Natali Lohk ja Merilin Kirbits, kes eelmisel kevadel lõpetasid TÜ Viljandi kultuuriakadeemia (Natali on nüüd rollilepinguga Rakvere ja Merilin Vanemuise teatris).
Igatahes Natali jutust lipsas kordi läbi, mida Kalju (õppejõud Kalju Komissarov – toim) neile ütles (et tuleb arendada oma tähelepanu; et me ei saa mängida seda, mida me ei tea).