E, 25.09.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vaatab, aga näeb halvasti

Birgit Itse
Facebook
Comments
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

On öeldud, et glaukoom on vanemate naiste haigus. Järvajaanilane Aare Uustal sai diagnoosist teada pärast keskkooli lõppu. Praegu näeb ta väga halvasti, aga elule vaatab otsa julgelt.

Ka vestluskaaslasele vaatab Aare Uustal kõneldes otsa, aga peale ähmase kuju ei näe midagi. Tema silma iiris ja pupill on ühte sulandunud.

Nii paistavadki Järva-Jaani kultuurimaja keldrikorrusel asuva massaažisalongi soojas valguses tema silmad süsimustad. Koolivend Tuve Kärner mäletab, et tumedad olid need silmad ka koolipõlves nägijana, ja noormehe pead kattis tume juuksepahmakas. Nüüd on juuksed ja habe hallid. Isegi valged.

Krooniline silmahaigus tõstab silmarõhku ja ahendab järjekindlalt nägemist. Aare Uustali silmadele avanev pilt on võrreldav sellega, mida näeb nägija läbi lukuaugu, mille ees on kasvuhoonekile.

Kuigi arstid pole seda kinnitanud, usub Uustal haiguse seost lapsepõlvetraumadega: koolieelikust Aarele lendas silma suurema tüdruku visatud kivi, poistega sõjahoos visatud lumepallid, lisaks lugematud kukkumised. «Eks poisina oli vaja igasuguseid asju proovida, poksikindaga olen ka vastu silma saanud,» lisab Uustal.

Ta ei tea, et suguvõsas oleks kunagi niisugust haigust olnud.

Kuni keskkooli lõpuni ei täheldanudki ta, et silmadel oleks midagi viga olnud. Alles sõjaväe arstlikus kontrollis selgus, et tal on glaukoom. Nii teda sõjaväkke ei võetudki.

Rõõmustada selle teadmise üle Uustal ei osanud, sest otsest vastumeelsust tal armeeteenistuse vastu polnud. Ka diagnoosiga ei osanud ta esialgu midagi peale hakata.

Proovis siis ülikooli geoloogia erialale sisse saada. Ei saanud. Konkurss oli tihe: tahtjaid palju, aga vastu võeti vähesed. Tagantjärele usub Uustal, et hiljem ta selles valdkonnas töötada poleks ilmselt tahtnud, aga nooruses näis elukutse romantiline. «Mulle tundus, et geoloogid saavad palju reisida,» sõnab ta muiates.

Laevaremondilukksepa ametit valides lähtus Uustal onu eeskujust, kes oli tehases tööriistameister. Toonane eluperiood meenub Uustalile kui üsna tavapärane.

Käis tööl ja nautis sõpradega noorust. Kuni 1973. aasta märtsini, mil naistepäevajärgsel nädalal ei tahtnud pidu lõppeda. «Eks noortel ikka juhtus, et ei jõudnud tööle. Kuna ma polnud oma silmaga pikalt arsti juures käinud, läksin arsti juurde, et ta annaks puudumise kohta tõendi. Tema aga pani mind hoopis haiglasse,» lausub ta.

Põhjuseks oli väga kõrge silmarõhk. Operatsioon õnnestus, kuid selle järel läks veri silma ja hommikul ärgates Uustal vasakust silmast enam ei näinud. «Arstid püüdsid päästa mis päästa annab, aga polnud enam midagi teha,» lisab ta.

Neli kuud hiljem haiglast pääsedes ühest silmast pimedana senisel töökohal jätkata ei saanud. Et ema oli kunagi postkontoris töötanud, läks Uustal õppima Tallinna sidekooli eesmärgiga saada sidejaoskonna ülemaks.

Uustal lõpetas õpingud ja töötas seejärel 12 aastat Järvamaa postkontoreis. «Üsna pikalt olin Vao postkontori juhataja, jõudsin isegi üleriikliku preemia saada,» sõnab ta.

Elu kulges harjumuspärast rada kuni 1985. aastani. Uustalil on isegi veidi piinlik meenutada päeva, mil ta kodus puid lõhkus ja kirve alt roigas vastu paremat silma lendas.

Jälle haigla, jälle operatsioonid. Kuudepikkune taastumisaeg. Tõsi, nägemine osaliselt taastus, kuid jälle tuli leida uus töö. Karinul teenis ta raamatukoguhoidjana leiba seitse aastat.

Samal ajal õpetas ta soovijatele karatet, millega ta oli hakanud nooruspõlves pärast esimest operatsiooni sõjaväest tulnud sõbra utsitusel tegelema. «See oli hea füüsiline koormus, mis sest, et arstid mul midagi rasket teha ei lubanud,» sõnab ta.

1992. aastal, ühel järjekordsel treeningul, tegi Uustal vea. «Äärmiselt loll viga!» märgib ta napilt.

Kannahoop parema silma pihta oli nii tugev, et võttis silmanägemise täielikult. Kuigi arstid tegid, mis suutsid, jäi nägemine väga kehvaks.

See oli nendest kolmest pöördelisest hetkest Uustalile raskeim. Segased ajad riigis raskendasid kohanemist ja ka majanduslikku toimetulekut. Üksinda väljas liikuda Uustal ei saanud, sest autosid ta lihtsat ei näinud. Liigelda aitas tollal veel elus olnud ema. «Olin umbes aasta praktiliselt koduseinte vahele suletud,» märgib ta.

Pärast operatsiooni oli Uustal olnud kümme päeva silmakliiniku rehabilitatsioonikliinikus, saanud selgeks pimedate punktkirja ja esimesed teadmised arvutist. «Seal sain esimest korda teada, et maailmas teenivad paljud pimedad elatist massaaži tehes,» lisab ta.

Esialgu polnud selle teadmisega midagi peale hakata. «Minu pension oli 150, aga massaažikursus 6000 krooni,» võrdleb Uustal.

Kolm-neli aastat olid keerulised. Sobivat töökohta leida oli võimatu. Hinge aitasid sees hoida laste male-, kabe- ja akrobaatikaringi juhendamine.

Alles 1996, kui puudega inimene oli tööjõuturul võrdne tavalise tööotsijaga, maksis koolituse eest töötukassa. See oli õlekõrs, millest Aare Uustal lahti lasta ei kavatsenud. Kursusel õppis neli inimest, juhendajal oli Uustal oma teada esimene nägemispuudega õpilane. «Ega mul elatise teenimisel erilisi valikuid olnud, aga võimalik, et kõik on seotud ka sellega, et üks minu vanavanaemadest oli ravitseja,» arutleb ta.

Massaaži õppimist peab Uustal lihtsaks, kergesti jäid talle meelde isegi ladinakeelsed terminid. Nüüd on ta läbinud kümneid massaažikoolitusi. Nagu ta ise ütleb: oskab põhimõtteliselt kõike, mis on selle erialaga seotud. Erinevate tehnikate oskus võimaldab leida kliendile sobivaima kombinatsiooni. Kümnete kilomeetrite kauguselt käivad kliendid kiidavad.

Vabad massaažiajad, ka olulisemad telefoninumbrid on Aare Uustalil peas. Arvutis olev kõnesünteesiprogramm loeb ette lehti ja raamatuid. Sama programm lihtustaks ka telefoni kasutust. Suurt luupi peab ta ebamugavaks.

See, et nägemist peaaegu pole, ei takista Uustalil kaasa löömast Järva-Jaani segakooris. Ta naudib ühiseid väljasõite.

Naljaga pooleks ütleb ta, et kui kooriga kuskil võõras linnas olla, saab tema esimesena mõne segakoori naise endale käevangu. «Ka hommikusöögi valin välja ja lasen selle endale lauda tuua,» lisab ta muiates.

Samuti meeldib Uustalile lüüa kaasa vabatahtlike tuletõrjujate tegemistes. Ta on suur saunasõber ja proovib heal meelel järele ka Eesti spaamõnusid.

Kui kohalik tuletõrjeselts sauna- ja dušiautodega kuskile sõidab, on tavaliselt kohal ka Uustali massaažitelk. «Mul on hobisid ja tegemisi palju,» ütleb ta rõõmsalt.

Seda kinnitab ka seltsi eestvedaja Tuve Kärner. «Meie koosolemised on viimasel ajal jäänud harvemaks, sest Aare tuntus ja kuulsus on sedavõrd kasvanud, et üsna palju viibib ta kodukandist ära,» ütleb ta.

Liikuma saamisel sõltub Uustal ühissõidukeist ja sõpradest. Ja kuigi Uustal teab, et sõbrad aitavad teda hea meelega, keeldub ta neid liiga tihti kasutamast. «Kõigil on ju oma elu ka,» sõnab ta kindlalt.

Pealinnas liigeldes kasutab Uustal tuttavasse kohta sõitmiseks samuti ühissõidukit, vaid bussi numbri kontrollimisel vajab ta teinekord abi. Kui aadress on teadmata, võtab Uustal takso. Eesti pimemasseerijate ühingusse ja koolituskeskusse leiab Uustal tee pimesigi.

Kolmandat aastat õpib Aare Uustal Tallinna ülikoolis kutsepedagoogikat, et saada õpetajakutse, mis võimaldaks tal oma teadmisi pimemasseerijate juhendamisest edasi anda.

Ka lõputöö, mille kirjutamise nahka lähevad jõulud, käsitleb õppekavade sobivust pimemasseerijatele. Uustal toob põhiliste puudujääkidena esile rühmade liigse suuruse, mis pimedate juhendamiseks on ebasobiv, ja ka mõningase vajaduse õppematerjale täiendada. See tähendab, et seal, kus nägijaile on küllalt pildist, tuleb vaegnägijale kõik täpselt lahti kirjutada.

Lõputöö kaitsmine ja bakalaureusekraadi saamine peaks jääma kevadesse.

Pöördepunkt

«Pöördepunkt» on Järva Teatajas ilmuv rubriik, kus tutvume inimestega, kes on elus võtnud või sunnitud ette võtma julge ja põhjaliku muutuse. Kuid teate kedagi, kellest tasub kirjutada, andke temast teada e-posti aadressil toimetus@jt.ee.

Ilmunud lood:

13.09 «Õpetaja pääses viinakuradi küüsist oma tahte jõul», paidelane Silva Anspal võitles alkoholismiga.

27.09 «Kel võim, sel õigus peksta ja alandada», endine ärimehe naine pidi kunagi taluma kodus vägivalda.

11.10 «Kiigelt kukkumine viis ratastooli», paidelane Lenna Leppoja kukkus lapsena külakiigelt.

25.10 «Miski ei viidanud insuldi tulekule», türilast Merle Vantsit tabas ootamatu terviserike.

8.11 «Hooletu hetk metsatööl võttis jala», Türi valla elanik Koit Teder kaotas jala.

15.11 «Kui vaja, siis sõidame!», Türi valla elanik Tatjana Mere töötas kunagi lüpsjana, aga nüüd sõidab mööda Euroopat veokiroolis.

29.11 «Janno Lehemets: ma ei taha olla kõige rikkam mees surnuaial».

6.12 «Laps kinkis vanemaile 12 ilusat aastat», kus vanemad rääkisid loo, kuidas ja kas nad on suutnud üle saada oma lapse surmast.

Facebook
Comments
Tagasi üles