Tõejärgne maailm Järva (jäänuk)vallas

Vello Teor.

FOTO: jt.ee

Eelmisel nädalavahetusel jõudis Järva Teataja elektroonilisse väljaandesse ja sealt edasi mööda sotsiaalmeedia kanaleid Rait Pihelga arvamus vastuseks Andres Herkeli artiklile Jäänuk-Järvast. Säuts ei väärikski suuremat tähelepanu, kui seal ei oleks tegemist nii-öelda tõeväänamise uue tasemega. Tsitaat artiklist: «Enne kritiseerima asumist soovitan Vabaerakonda kuuluvatel riigikogu liikmetel tutvuda kohalike inimeste tehtud otsustega, mitte pelgalt kaardile pilku heita. Seejärel võime argumenteerida sisulistel teemadel.»

Vello Teor

Ambla vallavolikogu aseesimees

Ma ei võta sõna ülejäänud Järva valla endiste omavalitsuste inimeste nimel, aga võin kinnitada, et Ambla vallas osales 29 protsenti hääleõiguslikest elanikest ühinemislepingu hääletusel ja tervikuna 60 protsenti osalenutest oli selle vastu. Esimeses hääletuspunktis, mis hõlmas Ambla ja Käravete kandi inimesi oli lepingu ja sellise valla moodustamise vastu 85 protsenti hääletanutest. Siit võib leida vastuse küsimusele, kas kohalikud elanikud said enda arvamuse ja soovide järgi tehtud tulemuse või said seda lepingu poolt hääletanud vallavolinikud ja ametnikud, kes jätsid elanike arvamuse lihtsalt tähelepanuta.

Tõepoolest toimus enne ühinemislepingu allkirjastamist ridamisi koosolekuid, sealhulgas Ambla vallas viis koosolekut. Lisaks sellele, et neli neist läks üsna tuliselt ja suure rahulolematuse meeleolus, jäi vastuseta küsimus (esitatud Aravetel ja Roosnas), mis muutub reformi käigus paremaks, millest tuleb rahaline kokkuhoid, kui see on seatud riiklikult reformi eesmärgiks? Käravetel toimunud koosoleku tulemuse pidi vallavanem viima volikogusse aruteluks, aga seda ei ole tänaseni veel toimunud.

Omaette aruteluteema on elanike ja omavalitsuse suhestumine. Seda eriti käimasoleva reformi taustal. Mis on esmatähtis? Kas omavalitsus kui selline, või selle omavalitsuse moodustav rahvas. Järva vallas on esimesele kohale seatud see esimene – valitsemine, korraldamine, toimimine, võrgustumine ja veel hulk sarnaseid tegusõnu. Need, kes on arvanud, et esimesele kohale tuleks seada inimeste igapäevased toimingud – haridus, lastehoid, terviseteenused, elukondlikud toimetamised, on kui poeteel liikujad. Karl Marx kirjutas baasist ja pealisehitusest ligi kakssada aastat tagasi. Kui empaatia puudub, siis võiks lugeda. Tänaseks oleme vastandlikel positsioonidel – ametnikele sõidutee ja elanikele poetee. Kuskohas nad tulevikus kohtuma hakkavad?

Riigireformi käigus ei anta valdadele üle laulupidude korraldamist, jäätmehooldust ega muid tegevusi. Ühistranspordiga  seotu on alles mõtete tasemel. Selge on, et ühe endise maakonna piires ühistranspordikeskuse pidamine on kõige kallim. Reaalselt on inimestel üha rohkem tarvis liikuda üle maakonna ja maakonnast välja, siduda bussiliiklus rongiliiklusega. Selle korraldamine ongi kõige otstarbekam regioonide või mingite muude suuremate piirkondade tasemel. Või tuleks hoopiski minna, vähemalt osaliselt, uute lahenduste suunas, kus oleks võimalik kasutada tellimussõite.

Riigiminister Goebbels õpetas, et vale peab olema nii suur, et see muutuks usutavaks. Ei ole ilmast kadunud tema õpetus ega jüngrid, kes selle õpetuse järgi valitsevad. Tähtis on olla pildil. See, kas pildil on midagi valesti, jääb juba lugejate otsustada.

Tagasi üles