Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kui palju valitsus majandust elavdab?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaspar Oja | FOTO: Internet

Eesti viimase aja majandusnäitajate – vähenenud tööpuuduse, kasvava tööjõupuuduse, kiirenenud majanduskasvu ja inflatsiooni taustal on majanduse lisastimuleerimine riigieelarve abil arusaamatu.

Kaspar Oja

Eesti Panga ökonomist

Riigieelarve majandust kuumendav mõju on tõenäoliselt suurem, kui näitab praegune hinnang struktuursele eelarvepositsioonile. Eelarvestiimuli mõõtmisel tuleks arvestada ka välistoetusi, mis mõjutavad nii eelarve tulusid kui ka kulusid.

Kõigepealt mõistetest. Nominaalse eelarvepositsiooni, tasakaalu, puudujäägi või ülejäägi all peame silmas eelarve tulude ja kulude vahet. Struktuurse positsiooni leidmiseks korrigeeritakse nominaalset positsiooni äritsükli ja erakorraliste sündmuste mõjuga. Struktuurne positsioon annab hinnangu selle kohta, missugune oleks eelarve ülejääk või puudujääk, kui majandus toimiks nii-öelda tavatingimustel.

Eelarvepositsiooni analüüsil tuleb silmas pidada, et struktuurse eelarvepositsiooni hinnangud on osutunud minevikus lausa piinlikult ebatäpseks ja kiire majanduskasvu aastatel on eelarvestiimuli mõju majandusele üldjuhul alahinnatud.

Kõige ilmekamalt tuleb see esile, kui võrdleme buumiaegseid hinnanguid nüüdsetega. 2007. aasta sügisel uskus Euroopa Komisjon* tõsimeeli, et Eesti jooksva aasta eelarve tsükliliselt korrigeeritud ülejääk oli 2,4 protsenti sama aasta prognoositud potentsiaalsest sisemajanduse kogutoodangust (SKTst) ehk valitsus kogus reserve enam kui küllaga.

Möödunud sügisel arvas komisjon aga 2007. aasta kohta, et eelarve oli tsükliliselt korrigeeritult 3,7protsendiselt defitsiidis ehk buumiaegne eelarve ülejääk oli majanduskasvus olevat õhku arvestades liiga väike. Hinnangud eksisid samale poole ka 2005. ja 2006. aastal.

Kui vaatame ettevõtjate hinnanguid majandusele, sarnaneb 2017. aasta üsnagi 2005. aastaga. Tollal oli eelarve ülejääk 1,1 protsenti SKTst ja arvati, et eelarve oli üks protsent struktuurses ülejäägis.

Praegu teame, et nominaalsest ülejäägist hoolimata oli eelarve 2005. aastal äritsükli mõju arvesse võttes üsna suures puudujäägis. Käesolevaks aastaks prognoosib rahandusministeerium eelarve nominaalset tasakaalu ja väikest tsükliliselt tasandatud puudujääki. Teisisõnu: kui valitsus hindab praegu, et eelarve on struktuurselt tasakaalu lähedal, siis mineviku kogemustele tuginedes võib see vabalt olla ka suures struktuurses puudujäägis.

Protsendikümnendikes väljendatav struktuurse puudujäägi suurusjärk kahvatub prognoosivigade ulatuse kõrval.

Miks need hinnangud nii palju mööda on läinud? Struktuurse tasakaalu hindamiseks kasutatakse matemaatilist trendi eemaldamist, mille tarbeks välja töötatud meetodid kannatavad niinimetatud otspunkti probleemi all.

See tähendab, et andmerea alguse ja lõpu kohta saadud teave on kehva kvaliteediga. Eesti puhul raskendab probleemi pikkade andmeridade puudumine ja majanduse avatusest tingitud heitlikkus, mistõttu on trende keeruline identifitseerida.

Pealegi on Eesti majanduskasv aeglustuvas trendis ja mineviku keskmine kasv annab vähe infot tulevase kasvu kohta. Lisaks kõigele muule on Eestis tehtud märkimisväärseid statistika revisjone.

Pärast üleilmset finantskriisi on statistikaamet Eesti majanduskasvu süstemaatiliselt alahinnanud. Viimastel aastatel on esialgne teave majanduse olukorra kohta olnud üldjuhul kehvem kui hilisemad täpsustatud andmed.

See tähendab, et jooksvatest majanduskasvu hinnangutest lähtudes võib valitsus kergesti majanduse olukorda tegelikust kehvemaks pidada ja liigselt hoogu anda.

Peale struktuurse tasakaalu näitaja hädade peab arvestama, et suur osa eelarvetoest majandusele ei tule Eesti puhul mitte eelarvepositsioonist, vaid Euroopa Liidu tõukefondidest.

Need mõjutavad aga nii eelarve tulu kui ka kulu ja on tasakaalu suhtes neutraalsed, mistõttu ei näita eelarve puudujääk või ülejääk Eesti puhul valitsemissektori tegelikku mõju majandusele. Eesti valitsemissektor võib sel põhjusel majandust märkimisväärselt stimuleerida isegi vormiliselt ülejäägis eelarve juures.

Selleks et valitsemissektor majandust üle ei kuumendaks, peaks tõukefondide käivitudes olema eelarve ülejäägis. Teisisõnu peaks valitsus võimaluse korral edasi lükkama neid kulutusi, mida ei tehta tõukefondide rahaga.

Euroopast lähtuvat stiimulit ülejäägis eelarve abil täielikult siluda ei tundu realistlik, kuid võimaluste piires tuleks seda siiski teha. See hoiaks ära majandusaktiivsuse languse, mis leiab paratamatult aset siis, kui tõukefondid järsult vähenevad. Siis tuleb aeg, kui eelarve puudujääki laskmisest on märksa enam kasu kui praegu.

Tõukefondide kasutuselevõtuga ergutab valitsus majandust lähiaastatel ka siis, kui eelarve on vormiliselt struktuurselt tasakaalus, seetõttu on mõistlik võtta eesmärgiks struktuurne ülejääk.

Et statistilised hinnangud struktuursele positsioonile on ebakindlad, tuleks võtta hindamisel rohkem arvesse jälgitavaid tsüklilisi näitajaid, nagu tööandjate hinnanguid tööjõupuudusele ja tootmisvõimsuse rakendatusele.

*Artikkel pärineb Eesti Panga ajaveebist.

Tagasi üles