Laupäevase Järva Teataja tutvustus

Foto: Järva Teataja

Laupäevane Järva Teataja kirjutab:

*Paide avatud noortekeskuse otsasein sai sel nädalal uue ilme. Seda katab nüüd võimas grafiti, mille on kujundanud ja joonistanud türilane Priit Soodla. Soodla ütles, et nii suurele pinnale tegi ta grafitit esimest korda. «Väiksemaid pindu olen varemgi maalinud, kuid see oli tõepoolest suurem ettevõtmine,» lisas ta. Nii suure pinna pildiga katmiseks kulus Soodlal kuus päeva.

Pildi mõtte suhtes andis noortekeskus Soodlale üsna vabad käed. «Me küll arutasime eelnevalt läbi, mis motiive võiks kasutada, kuid põhimõtteliselt tuli sinna ikkagi minu ettekujutus,» ütles ta. Kuna see on noortekeskus, siis tundus Soodlale hea mõte panna pildile Paidele iseloomulikke objekte, nagu Konsumi kauplus, kirik, Vallitorn ja Vallimäe kivimüür. Maaling on rõõmus ja värvikirev.

*Kuigi jaaniaeg algas paljudele juba tänasest ja kestab järgmise nädala kolmapäevani, loodab Paide politseijaoskonna piirkonnavanem Priit Söörd, et eriolukorra järel on pidustused eriliselt rahulikud.

Põhjust selleks annab asjaolu, et maakonnas suuremaid jaanitulesid tänavu ei korraldata ning peoseltskondadel pole põhjust sõita ringi nii paljude autodega nagu tavapärastel aastatel. «Tundub, et sel korral tulevad jaanituled rohkem pereringis,» ütles Söörd. «Loodame, et koduaedadest seiklema ei minda ja pereringiski jäävad suuremad tülid olemata. Eelmistel aastatel oli ringisõitmist ikka väga palju.» 

Priit Söörd on pannud tähele, et jaanipühadel sekeldustesse sattuvad inimesed on omamoodi läbilõige meie ühiskonnast. «Ei ole nii, et jaanide ajal tuleb tegemist teha ainult nende inimestega, kes on meile ammusest ajast tuttavad. Pigem on nii, et kui pühad on pikad, siis võivad peod käest minna ka muidu väga kuulekatel kogukonnaliikmetel,» lausus ta. «Kui hakkama saadakse mõne patuga, siis on jaanijärgne aeg sügavat kahetsust täis. Õnneks enamik inimesi tarbib vägijooki mõistlikult, suudab nii ennast kui ka oma seltskonna liikmeid kontrollida.»

*Neljapäeva õhtul kinnitas 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Vahur Karus Tapa sõjaväelinnakus mais aspirandina ajateenistuse lõpetanud paidelase Kaarel Siimuti vormikuuele lipniku paguni, kätles ja andis rituaalse vopsu vastu rinda: «Tere tulemast ohvitseride sekka!».

Tänavu reservi arvatud pioneeride 27. pataljoni ülem, Türilt pärit major Hegert Horn ütles omakandi mehe kiituseks, et äsja presidendi käskkirjaga aspirandist ohvitseriks ülendatud Kaarel Siimut võttis kõik, mida ajateenijal on võimalik võtta, minnes reservi kompaniiülema abina.

Nüüd mõlgutab noor mees mõtteid tuleviku osas ja suundub õpinguid jätkama Taani.

*Profifotograaf Jaanus Ree sattus sel kevadel jälle Järvamaale ja avastas võrratu pildistamispaigana Seli raba. Ühel päikeselisel hommikul vedas ta rappa oma hea sõbra Jaan Roose ja pani ta rabajärve kohale köieliinile peadpööritavaid trikke tegema, näidates, et ehe loodus ja sport sobivad suurepäraselt kokku.

Jaanus Ree ütles, et oli Seli raba lummavatest päikesetõusudest seni vaid kuulnud, kuid ise polnud ta seal pildistamas käinud. Järvamaa raba ei valmistanud talle pettumust, vaid andis fotosessiooniks ideaalse võimaluse nii päikeseloojangus kui ka -tõusus. Kirsiks tordil oli Ree jaoks rabas tekkinud udu, mis lisas piltidele annuse müstilisust.

Seevastu köielkõndija Jaan Roose oskused ja kogemused pani raba tõsiselt proovile. Eks kinnita liin kohtadesse, mida põhimõtteliselt pole olemas ning katsu teha saltosid köiel, mis on jäätunud. Aga sellest, et kõik sujus siiski kenasti andis lõpuks tõendus suurepärane fotoseeria Ree ja Roose portfoolios.

*Lauset «Too mulle ka midagi!» kuulevad kodumaalt mõnda kaugemasse riiki reisijad tihti.

Enamasti siis tuuakse ka – mõni külmkapimagnet, suveniirlusikas, võõrsilt teele pandud postkaart, mis pahatihti jõuab kohale alles siis, kui saatja on juba kodus tagasi. Meene seegi.

Tallinnas elava kunstiõpetaja Heli Männi tuttavad ei pea juba ammuilma küsima, mida reisilt kaasa tuua. Heli ootab kingiks mõnd suveniirnukku, seda teavad kõik. Tema suveniirnukkude kollektsioon on paisunud nii suureks, et ainult osa neist – umbes 2400 – mahtus Järvamaa muuseumi näituse­saali ja on seal septembri lõpuni.

*Paidelane Ott Koobas leiab eranditult iga päev hetke, et libistada end mõnda Eestimaa järve või jõkke. Nii juba pool aastat ja ikka uusi ujumiskohti avastades.

Kui Järva Teataja palus Otil oma harrastusest lähemalt rääkida, oli tema tingimus, et talle näidataks kodukandis kätte mõni veekogu, kus ta veel supelnud pole. Esna mõisa lättel asuv allikajärv sobis selleks ideaalselt.

Kui küsida Otilt, miks ta taliujumist teeb, tuli vastuseks: «Tervise pärast.» «Füüsiliselt on külma vette ujuma minek raske. Külma vette minnes keha ehmatab. Lühikese ajaga kulutab organism palju kaloreid. Võib võtta hinge kinni ja kiskuda varbad krampi. Toituma peab korralikult, tarbima vedelikku ja võtma vitamiine. Kui õigesti teha, mõjub iga ilmaga ujumine vormile hästi, nii füüsilisele kui vaimsele.»