Maaelu maine paraneb

Kaia Iva Foto: Erakogu

Kaia Iva

Riigikogu maaelukomisjoni liige, IRL

Eelmine aasta oli põllumehele väga raske. Nii kiiret kokkuostuhindade langust ei osanud keegi ette näha, samas vähenes riiklik toetus.
Seevastu 2008. aastal oli piima kokkuostuhind vägagi rahuldav. Samuti maksti 2008. aastal lisaks Euroopa Liidu toetusele ka meie oma riigi eelarvest maksimaalne lubatud toetus välja ning see jäi kärpimata isegi sügisel vastuvõetud lisaeelarve tulemusel.

Seega oli 2008. aastal Eesti ajaloos esimene kord, kus riik maksis põllumeestele Euroopas kokkulepitust võimaliku siseriikliku toetuse välja täies mahus, mis on ka absoluutarvudes aastate suurim.
Riik oli väljendanud selgelt oma poliitilist tahet põllumajandussektorit rahaliselt maksimaalses mahus toetada. Soodsad kokkuostuhinnad, kasvanud riiklik tugi lõi mõistagi ootuse, et niisugune olukord säilib.

Ikaldustoetused muutusid kõigile mõistetavaks

2009. aastal sattus kokku kaks negatiivset asjaolu: järsk ja kiire põllumajandustoodete kokkuostuhindade langus ning üldine majanduskriis, mis laastas ka riigi rahakotti, nii et kärpida tuli muuhulgas ka riiklikke põllumajandustoetusi.
Mõistagi jäid puutumata Euroopa Liidust tulevad toetused ja neile vajalikud Eesti riigi omaosalused.
Selles kriitilises olukorras oli ka üks hea külg. Kui varem võis sageli kohata pisut iroonilist suhtumist põllumajanduse ikalduseaastatesse ja nuriseti ka makstavate toetuste pärast, siis üldise majanduskriisiga kogesid ka teised ettevõtlussektorid, et tootmises ei pruugi kõik sõltuda oma tublidusest, vaid on olemas nn vääramatud jõud, liiati siis põllumajanduses.

Tundub, et mõistmist tuli juurde ka selles vallas, et põllumajandustootmist ei saa päevapealt lõpetada, veel vähem soodsamate aegade saabudes jälle kiiresti alustada.
Selline üldine suhtumise paranemine käib käsikäes riigipoolse panusega. 2010. aasta riigieelarve vähenes, samas põllumajandustoetused suurenesid märkimisväärselt, sh otsetoetuste lisamakse nn top-up koguni 21 protsenti.

Eelmisel aastal toetati Euroopa Liidu ja Eesti eelarvest põllumajandust, maaelu ja kalandust kokku 3,3 miljardi krooniga – nii suured pole toetused ühelgi aastal olnud.
Kui teada, et PRIA vahendusel määrati toetusi 36 153 korral, saab selgeks PRIA-le langev töömaht ja vastutus.

Pettusi esineb
Euroopas vähem

Toetustega seoses on sageli küsitud, miks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) «kiusab» taotlejaid ning kontrollib liialt täpselt kõigi nõuete vastavust.
Sageli tehakse ettepanekuid osa menetlusetappe ära jätta, usaldada taotlejat ja loota järelkontrollile. Mitmel puhul on toodud positiivse näitena mõnd muud riiki ja kiidetud, kui osavalt osatakse mõnes riigis reeglitest mööda vaadata.

Selles küsimuses on Eestis otsustajad seda meelt, et taotlejale ei tohi esitada liigseid nn ülipüüdlikkusest tekkinud nõudeid, kuid kontrolli kvaliteedi suhtes järeleandmisi ei saa teha ning maksumaksja raha arvel rehepapi teha pole ühelgi juhul lubatud.
Väljakujunenud nõudlikkus taotluste suhtes on Eestis ära hoidnud ka selle, et proovitaks pettusega rasketel aegadel toetusi saada. Pettuste hulk on meil Euroopa Liidu väikseim ja ka võlgnevuste summa püsib 0,2 protsendi juures toetuste kogusummast.

Arvan, et ei tootja, riik ega ükski maksumaksja taha olla olukorras, kus kergel käel väljajagatud miljonid tuleks meil reeglite rikkumise tõttu Euroopa Liidu ühiskassasse tagastada.
Näiteks tuleb Euroopa Liidus põllumajandussektoris tagasimakstavatest summadest rohkem kui pool tasuda Itaalial, see on nn lihtsa rahajagamise hind.
Mida tähendab see riigile majanduskriisi olukorras, võime meie õnneks vaadata teiste vigade pealt. Selliste vigade ja pettuste vähesus on kindlasti üks tegur, mis ka siseriiklikult Eesti põllumehe mainet positiivselt kujundab.

Toetusraha aitab
maapiirkondi muuta

Tänavu on kavas maaelu ja põllumajandustoetusi maksta 4,3 miljardit krooni, millest oluline osa kulub maaelu mitmekesistamisele ning külaelu arendamisele.
Sedalaadi meetmete vajalikkus on üha enam kinnitust saanud. Rajatud või renoveeritud seltsimajad, lisandunud sportimisvõimalused ja turismiobjektid, heakorrastatud külakeskused, käima lükatud väiketootmised ja teenuste pakkumine – kõik see on maapiirkondades eluliselt oluline nii kohalikule elanikule antud ajahetkel kui ka tulevikule mõeldes.

Külaelu areng, võimalused vaba aega veeta, saada teenuseid kodukohas, korrastatud ümbrus – see loob maaelule hea fooni ja kallutab ka linnaelaniku otsust tulla elama maale.
Hiljuti Varssavis põllumajanduspoliitika tuleviku üle arutlenud põllumajandusministrid leidsid samuti, et põllumajandustoetused peavad tulevikus veelgi rohkem sõltuma ühiskonnale pakutavatest hüvedest ehk lisaks toidu tootmisele ka korras keskkonnast ja teistest väärtustest, mida põllumajandus ühiskonnale pakub.
Põllumehe sihikindel töö, riigi maksimaalne võimalik abi ning Euroopa Liidu tugimeetmete oskuslik kasutus piirkonna üldiseks arenguks parandab samm-sammult maaelu mainet.

Loodan, et selle lõhkumiseks ei kasuta poliitikud omakasupüüdlikku kampaaniat «Oi, kui halvasti kõik on!». Näidates end võimaliku ainuaitajana, teenitakse küll ehk mõni isiklik plusspunkt, kuid tehakse karuteene tegelikule põllumehele ja maaelanikule.