Loone Ots: Lapse õigusi kaitsevad täiskasvanud

Loone Ots Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

 

Loone Ots

MTÜ Lastekaitse Liit

president

Üleilmsel rahupäeval rabas üldsust Delfi teade, et Paide valla lasteaiakasvataja teipis 4aastasel autistil suu kinni, sest poisike ei jäänud magama. Juhtumit uurides küsitletud täiskasvanuist ei näidanud sugugi kõik nulltolerantsi.

ÜRO lapse õiguste konventsioon ehk LÕK kehtib ka Eestis. Võime olla uhked, et see dokument on on võetud vastu veel enne Eesti Vabariigi põhiseadust. Paraku ei suuda ühiskond tagada järelevalvet konventsiooni, aga ka põhiseaduse täitmise üle. „Osalisriigid kindlustavad, et:ükski laps ei satuks… julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse ohvriks,“ sätestab LÕK. Ometi jõuab vähemalt kord nädalas meediasse järjekordne uudis, et taas on mõni väikelaps haigeks või vigaseks pekstud, jälle on teismeline kodu või kooli mõnitamise eest põgenenud. Riik saab reageerida tagantjärele. Aga selleks peab juhtumist teadma. Tavaliselt jõuab lapse väärkohtlemine politseisse alles pärast teo toimepanemist. Siis, kui laps on saanud haiget kehale või vaimule või nagu tavaliselt –mõlemale.

„…vaimse või füüsilise puudega laps peab elama täisväärtuslikku ja rahuldavat elu tingimustes, mis tagavad eneseväärikuse, soodustavad enesekindluse kujunemist,“ kinnitab konventsioon. Lastekaitse võrgustik on Eestis taastatud varsti pea kolmkümmend aastat. Lapse eneseväärikus on aga endiselt liiga paljude täiskasvanute jaoks pentsik ja tarbetu asi. Arusaam lapse õigustest on tublisti paranenud. Ometi peame veel palju pingutama, et märgata lapse vaesuse või last ähvardava füüsilise vägivalla kõrval ka lapse väärikuse ohustamist. Erivajadusega lapse puhul tuleb tema väärikust austada kahekordselt, sest see laps on teistest haavatavam.

Koolieelse lasteasutuse seadus on LÕKiga igati kooskõlas: „Lastel on lasteasutuses õigus… pedagoogide igakülgsele abile ja toetusele.“, sanktsioonide asemel mõelda, kuidas lahendada olukord lapse huvidest lähtudes. Loomulikult tuleb arvestada ka rühma teiste laste huve. Lahendused pole kerged leida, kuid peavad siiski olema võimalikud lapse keha kallale minemata. Lastekaitseseaduses on väga selgelt kirjas: „Lapse… vaimne, emotsionaalne, kehaline… väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist, on keelatud.“

Vana aeg, kus kalgimad emad tõesti andsid kasvatajatele õiguse väänikutest lapsi peksta, on möödas. Pöördumatult. Aga peksust paini on pikk vahemaa. Sinna mahub müks ja tutistus ja hiljuti meedias kirjeldatud küünistamine. Allakirjutanu lõi pahviks üks kuuenda klassi poiss, kes lapse õigusi käsitleva külalistunni ajal käe pikalt püsti ajas ning küsis: „Aga kas õpetaja tohib ekskursioonil minu kõrva muljuda, nii et teised ei näe? Selle eest, et ma liiga kõvasti rääkisin?“ Ei, ei tohi. Nagu ei tohi ka rääkija suud teibiga tummaks tõmmata.

Erivajadusega last kleeplindiga kasvatanud hädapedagoogil oli oma objektiga töösuhe. Teda oli palgatud erivajadusega lapsi õpetama ja ühiskonnastama. Oleks sama inimene töötanud näiteks kontoris, poleks talle iial mõttessegi tulnud hakata liig jutukal kolleegil plastiribaga suud sulgema. Täiskasvanu ei julge teha liiga teisele täiskasvanule, sest vastasmängija teab oma õigusi. Laps aga usub, et suurtel on õigus talle liiga teha. Et tema ise on kõiges süüdi. Meie, suured, oleme temas selle hoiaku kujundanud.

Mida saame teha lapse kaitseks? Lihtne: muuta oma suhtumist ja lõpetada inimeste vanusel põhinev lahterdamine neiks, kelle väärikust ja keha tuleb austada, ja neiks, kelle puhul seda teha ei tule. Lapase õigusi kaitsevad mitte seadused, vaid inimesed. Au teibitud poisi vanemaile, kes hoolisid lapse õigustest ja andsid asjale ametliku käigu. Au igale täiskasvanule, kes hoolib lapse heaolust, märkab, kui see on ohus, ja asub vajaduse korral kaitsma nii oma kui ka võõrast last. Suhtudes lapsesse lugupidavalt, õpetades reegleid nagu vanem sõber ja arvestades iga lapse omapära, kasvatame uue põlvkonna häid ning väärikaid kodanikke.