Üksnes uuest koolimajast ei muutu midagi

Lauri Läänemets Foto: Erakogu

Nädalavahetusel tähistasime Väätsa valla 25. aastapäeva, mis ühtlasi jääb viimaseks. Paljudele on see emotsionaalselt keeruline, kuid haldusreform on pannud meid otsuseid langetama.

Lauri Läänemets

Väätsa vallavanem

Oktoobris taastame Türi kihelkonna piire, suur töö on selleks tehtud ja suur töö on veel ees. Enam ei aita, kui  perroonile nutma jääda, tuleb rongile astuda ja edasi sõita.

Türi vald kujuneb suuremaks, kui oli seda kunagine kihelkond, ja suureks muudame selle meie, Väätsa ja Käru vald. Pindalalt suuremaks, rahvaarvult suuremaks, kuid veel tähtsam on, et anname oma teotahte, riskijulguse, tulevikku vaatava pilgu ja tahte unistada suurelt ning olla sellega suurem, kui meilt oodatakse.

Praegustele muredele, kui Türilt viib rong inimesi Tallinna rohkem, kui sealt tagasi toob, lisandub veel teisigi. Ühiskond vananeb. Elujärje paranemine ja meditsiini võimekus pikendavad meie elu- ja pensioniiga. Kõik see maksab ja neid, kes maksavad, jääb järjest vähemaks.

Ilmselgelt ei pääse me mööda ettevõtjate järjest suurenevast survest piirid tööjõule rohkem avada, kuid see ei murra meie muret. Ühiskonnana lükkame seda ainult niimoodi edasi.

Politseijuhid, perearstid, koolidirektorid, poe- ja lasteaedade juhatajad räägivad järjest rohkem, et mõne aasta pärast jääb suur hulk nende töölisi pensionile ja asemele pole enam kedagi võtta. Nii ongi. Valik jääb üpris ahtaks.

Arvestades muutusi meie ümber, peame oma inimesi rohkem toetama. Ma ei kutsu teid üles jagama suuremaid sotsiaaltoetusi, kultuuri- või spordiüritusi korraldama, omavalitsusi liitma.

Me peame andma oma inimestele tööd. Paremat ja kõrgemalt tasustatud tööd. Ei, mitte nii, nagu seda teeb ühe suurriigi president. Tema ehitab müüre riikide ja kaubandussuhete vahele. Samuti ei aita meid sotsiaalsed töökohad ja sinna juurde kuuluv propaganda.

On hulk kunagi õpitud oskusi, mida vajatakse järjest vähem. Neid oskusi kasutavad töökohad kaovad ära, inimeste asemele tuleb tihti robotmasin või arvutiprogramm. Väiksemat lisandväärtust loovaid töökohti on  juba praegu järjest vähem.  

Mida noorem või parema haridusega, seda paindlikum oled. Töökohast ilma jääjate seas peame pöörama pilgu  just 40-50aastastele, siin on ennetuse efekt kõige suurem ja käega katsuda.

Mida aeg edasi, seda kauem pead töötama enne pensionile jäämist, aga kui sinu oskusi enam ei vajata ja puudub paindlikkus, siis mismoodi sa seda teed?

Kui me kala anda ei saa või ei taha, siis on maailmas olemas üksainus õng, mis aitab inimesel ise oma elujärge parandada – see on haridus. Inimestele siin Järvamaal, Türil, tuleb tagasi anda nende väärikus ja seda saame teha hariduse kaudu.

Võimalus teha kõrgemalt tasustatud tööd,  keerukamat tööd, võimalus üldse tööd leida – vahet pole, kui noor või vana oled. Hariduse kaudu anname inimestele tööd ja ettevõtjatele töötajaid. Hea näide on Konesko siinsamas Türi-Allikul: pakkuda on üle saja töökoha, küsimus on ainult oskustes.

40 protsenti kõikidest järgmise kümne aasta jooksul  täitmist vajavatest töökohtadest eeldavad kõrgharidust. Iga kolmas uus töötaja peaks olema kutseharidusega. Samas pole tulevikus tähtis mitte niivõrd see, milline ametinimi on diplomil sinu taskus, vaid see, millised on sinu oskused ja kogemused.

Veel parema, samuti täiskasvanutele mõeldud hariduse andmiseks on  Järvamaal võimalusi küll: kutsehariduskeskus, põhikoolid, gümnaasiumid, täiskasvanute keskkool, koostööle avatud ettevõtjad. Kui otsime võtit, mis keeraks lukku ukse, miskaudu Järvamaalt lahkutakse, siis see on haridus.

Võtan mõtte kokku Ameerika futuristi Peeter Schwartzi sõnadega: «Maailm võib olla küll määramatu ja ettearvamatu, aga see ei vabanda selleks valmistumata jätmist.»

Olukorras, kus haldusreform segab meie seniseid identiteete ja riigireform muudab struktuuride loogikaid, ei peaks me nii väga vaatama tagasi, vaid rohkem tulevikku. Meie üleskutse Väätsalt Käru ja Türi poole ning kõigile järvalastele on: riskime rohkem, julgeme rohkem katsetada.

Maailm on nii palju muutunud, inimesi on jäänud vähemaks, mis tähendab ka vähem mõtteid. Võib-olla on meie omavalitsuste tasa ja targu ning hiiliv juhtimisstiil  ajale jalgu jäämas?

Proovime. Kui maavalitsused kaovad, kes siis veel kohapealset arengut aktiivsete inimeste kõrval veab kui mitte linna- ja vallavalitsused. Arengu eestvedamine  ei tohiks aga olla ainult ilusad majad ja teed, see saab seisneda inimestes, visioonides, julguses, tahtes, usus ja unistustes. Neist mõni täitub, mõni mitte.

Oleme harjunud paljut ihaldusväärset nägema Tallinnas: puumajade linnaosades kõiki haarav kogukonnaelu, suures koguses IT-oskusi, idufirmasid, inkubaatoreid. See kõik ei pea sinna jääma. Kopeerime ideid, täiendame ja rakendame neid siin, meie maakonnas. Nii nagu oleme Väätsal teinud kortermajade festivali või plaanime luua teaduskeskust.

Suurlinnas teevad selle ära inimesed, keda leidub igas valdkonnas tuhandeid. Meil aga, kui tekib auk või lausa tegutsemisvajaduse vaakum, peab eestvedamise, teenäitamise võtma endale kasvõi vallavalitsus, või  vähemalt püüdma leida need, kes tahavad olulist muudatust eest vedada. Niisama uuest staadionist või koolimajast ei juhtu midagi.

Kui Eesti püüab e-residentsusega välismaalasi, nende teadmisi ja maksuraha, siis miks  ei võiks Järvamaa püüda tallinlasi ja nende oskusi. Tänapäeval ei liigu töötajad mitte ainult palganumbri, vaid ka proovikivide järgi. Kas meil Järvamaal on paeluvaid katsumusi pakkuda? Kas julgeme unistada suurelt või uriseme suunurgast ainult väheneva rahvaarvu üle?

Järvamaa kapital on tugev identiteet. Seda loovad rahvatants, laulmine, sport, kool ja huviring, töökoht, kaasamine ja kuulamine, koostegemine. Tugevate Järvamaa juurtega siit lendu läinud inimesi seob selle maakonnaga palju ja uskuge mind, nad on nõus panustama.

Järvamaalt lahkub aastas ligi 500 inimest, aastate jooksul on seda teinud tuhanded, kes on südames veel nende metsade ja põldude keskel. Kui suudame välja nuputada, kuidas neist kümme protsenti panustaks aasta jooksul kasvõi ööpäeva jagu tunde Väätsa, Türi või Järvamaa heaks, siis võime kindlalt öelda, et oleme siin loodavat SKPd suurendanud silmanähtavalt.

Kümme protsenti maakonnast aasta jooksul lahkunuist annaks meile juba ainuüksi 1200 töötundi mõtteid, ambitsiooni, teostusi, edasiminekut. Meie identiteet ja võrgustik on võimas, peame selle vaid enda kasuks tööle panema.