IRLi vaade tulevikku: täisväärtuslik elu iseseisvas ja ühtehoidvas Eestis

Viimati ministriametit pidanud Kaia Iva töötab järgmise aasta projektijuhina Koeru hooldekodus. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Neli aastat tagasi andsid IRLile oma hääle rohkem kui 100 000 valijat, 56 linna või valda juhib meie esindaja, oleme riigis valitsuskoalitsioonis. Ometi on põhjust küsida, kas oleme oma poliitikas järjepidevad, kas meie selgroog on tugev.

Kaia Iva

IRLi aseesimees

Kaubamärk – rahulik uuendusmeelsus

Olen IRLi liige olnud 17 aastat ja leidnud siin igal sammul kaasamõtlejaid, südamega Eesti pärast muretsevaid inimesi. Mäletan, kui 1999. aastal lõime Isamaaliidu Türi osakonna, valmistusime Türi linnavolikogu valimisteks ja otsisime kaasamõtlejaid.

Oli kahtlejaid, kas konservatiivne maailmavaade võiks olla atraktiivne. Üks konkureeriv erakond levitas infolehte, kus väitis, et konservatiivsus tähendab tagurlust ja seisakut. See polnud õige siis ega ole ka nüüd.

Kuid IRLi praegune toetusprotsent näitab, et meie kaubamärk – rahulik uuendusmeelsus – on just see, mida valijad praegu ei näe. Meie kohustus on tagasi võita meile kuuluv väärikas positsioon konservatiivsel tiival ja mitte loovutada seda populistlikele jõududele, kelle nimes on sõna «konservatiiv» või kes lisavad sinna ette veel sõna «vaba».

Nõnda nagu erakonnas, on ka riigis kõige olulisem inimesele lähim tasand – kohalik omavalitsus, oma linn, oma vald. Eesti on praegu suure sammu lävel, milleks on hoogu võetud selgelt liiga kaua.

Haldusreformi vabatahtlikus järgus 12 aastat tagasi olin eestvedaja, et ühendada Türi linn ning Oisu, Kabala ja Türi vald. Tekkis tugeva keskuse, hoogsa külaliikumise ja tegusate kogukondadega omavalitsus.

Toonase ühinemise ajal oli palju kõhklusi ja hirmutamist, kuidas suures vallas külateid enam lumest lahti ei lükata ja võsal lastakse koolimaja akendest sisse kasvada. Ometigi midagi sellist ei juhtunud.

Ühinemise järel võeti üksteiselt üle parimad kogemused, seoti teenused ühtseks tervikuks. Tõsi, nende aastate jooksul on olnud vaja korrigeerida ka asutuste võrku, ühendada nende juhtimist, liita lasteaiad, luua kahest gümnaasiumist üks puhas gümnaasium.

Selliseid otsuseid oleks tulnud teha ka ilma ühinemiseta, nüüd, ühinenud vallas, sai seda teha palju mõistlikumalt tervet piirkonda silmas pidades. Kõigerohkem võitsidki toonasest ühinemisest just väikevallad Oisu ja Kabala, kes üksi poleks suutnud osutada oma elanikele nii erinevaid , kui seda suudab suur vald.

Nüüd, 12 aastat hiljem on Türi vald jälle ühinemas, seekord Käru ja Väätsa vallaga. Sel korral olid ühinemiskõnelused üsna ratsionaalsed, kuna oli teada, et eelmise ühinemise järel kogukondade aktiivsus pigem kasvas, ja selgus, et vallakodanik ei vajagi vallavanema isiklikku ettehoolitsust igas pisiasjas.

Ratsionaalsus, läbimõeldud muutused ja nende järjekindel põhjendus on kahtlemata suurte muutuste ajal vajalikud. Asendustegevused elu ei edenda.

Konservatiivsus ei tähenda paigalseisu, vanast kinni hoidmist või uuele vastu olemist. Konservatiivsus soovib hoida kõigi kodanike heaolu. Kui selleks on tarvis teha muudatusi, siis neid ka tehakse – nagu tegime omal ajal Türil ja mida on praegu tegemas paljud ühinevad omavalitsused.

Andes OMAvalitsusele rohkem õigusi ja raha, vabadust otsustada ja ka vastutust OMA inimeste ees, jõuame sellise Eestini, kus Tallinna ja Tartu kõrval tõuseb üha enam ausse terve Eesti. Agressiivsed oponendid on seadnud küsimärgi alla IRLi koha Eesti poliitikas: kellele ja milleks? Konservatiivse maailmavaate esindajaina korraldame elu Eestis nii, et tagada kõigile eestlastele võimalus elada vabas riigis, oma kodumaal iseseisvat ja täisväärtuslikku elu.

Meie ülesanne on anda oma valijale tagasi usk, et seisame tema eest. IRL peaks olema tavalise Eesti inimese, targa ja tubli kodaniku esimene valik, pisut igav, kindel ja usaldusväärne. Me ei pea kõigile meeldima, kuid peame tegutsema nii, et meie töö saaks olla lugupidamist väärt.

Eesti vabariik

ei ole paratamatus

Eesti iseseisvuse taastamise järgne president Lennart Meri on öelnud hoiatavalt: «See kujutlus, et Stalinite ja Hitlerite aeg on möödas, on ohtlik.» Ta on meile pärandina jätnud õpetuse: «Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.»

Peagi 100aastaseks saav Eesti Vabariik pole paratamatus, seda hoidsid meie eelkäijad üle põlvede närbumast pidevalt kastes ja hooldades. Oma meeltes ja südametes sel ajal, kui seda ei tohtinud teha avalikult.

Ainult nii sai eestlaste vabadus üle raske aja. Ja ma loodan, et ilma selliste aegadeta saab vabadus kasvada üle meie, meie laste ja lastelastelaste aja. Ja ükskord, kui neidki enam pole, siis on ikka Eesti riik ja rahvas. Hoidkem Eestit!