Toivo Rannu (53) tantsitab oma pilli järgi sportlasi korvpalliväljakul, ta on teinud seda ka diskoripuldist ja trummide tagant ning ise rokiks iga kell Deep Purple’i kontserdil.
Endine diskor valvab korda korvpalliplatsil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toivo Rannu on jäänud väljakul silma tõsise ja kindlameelse korvpallikohtunikuna. Kui jumal oleks õnnistanud teda pikkusega ja hoidnud vigastustest, võiks lugu rääkida Toivo Rannust kui Eesti tuntud korvpallitähest.
Korvpallikarjäär purunes reieluumurruga
Rannu lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Türil aktiivselt tegutsedes. «No missugune poiss siis spordiga ei tegelenud?» küsib ta retooriliselt. Küll ronis temagi puu otsas ja tõmbas püksid lõhki, mängis korv– ja jalgpalli.
Ka võimlemistrennist võis energilist Toivot harjutamas näha. «Lapsest peale tahtsin mängulisemat tegevust, olin elava loomuga ja võimlemises olid kõik hüpped ja asjad,» põhjendas ta.
Kui naabripoiss korvpallitrenniga liitus, otsustas Rannugi pallimängu tõsisemalt võtta. Paraku oli ta noorena üsna lühike, pikkuselt klassis eelviimane.
Enne seitsmendat klassi kasvas rivis lausa neljandaks ja tõsised treeningud ennustasid uut talenti. «Koondise dressi pole kandnud, kuid ma olevat kandidaat olnud,» märkis Rannu.
Paraku ühel päeval rikkus suured lootused ära õnnetu kukkumine. Türi staadionil veetis Rannu sõpradega alati pikalt aega oda visates, kaugust hüpates, aja peale ringe joostes ja jalgrattaga sõites.
Ühel võidusõidul kukkus Rannu kurvis nii õnnetult, et reieluumurd tõmbas spordile lausa aastaks kriipsu peale. «Kahju oli ikka, sihid olid suured, aga rong oli juba läinud,» tunnistas ta. «Kui ka mehed on 20–30 sentimeetrit pikemad, siis väiksemal seal all pole midagi toimetada.»
Keha ja pikkuse järgi võinuks Rannu olla hoopis ideaalne jalgpallur, enda hinnangul poolkaitsja. «Mul on paha iseloom: kas kõik või mitte midagi,» lausus ta. «Kui tippseltskonda pääseda oli võimatu, siis pole mitte midagi.»
Armastatud ala ei kadunud Toivo Rannu südamest ja kaasmängijatest sõbrad jäid ikka. Peaaegu igal õhtul lennutas ta palle koos sõpradega korvi, küll mitte enam spordikoolis.
Kuid katkenud unistused ei jätnud südant puudutamata. «Kui pinginaaber Toomas Villems, tippsprinter, näitas Eesti koondise dressi, tegi ikka kadedaks küll,» tunnistas Rannu.
Kui sportlasekarjäär jäi soiku, astus Rannu 1972. aastal Tallinna polütehnilisse instituuti toiduainete tööstuse masinaid ja aparaate õppima. «Tehnika huvitas väikestviisi, reaalained olid tugevad,» põhjendas ta.
Suur metallikära Rannule hiljem siiski ei meeldinud. Et ka teaduslik kommunism kuidagi ajude vahele ei mahtunud, lõpetas ta aasta ülejäänud kaaslastest hiljem.
Järvamaale naasnud, läks Rannu leivatootmiskoondisse inseneriks–konstruktoriks.
Endine trummar mängiks valssi praegugi
Seda, et tõsisest insenerist oli vahepeal diskor saanud, teadsid vaid suuremad tantsupidudel käijad.
Esimene kokkupuude muusikaga tekkis Rannul juba keskkooli ajal Türil – mängis trumme. «Muusika küll meeldis, aga mul kõrva polnud ja tundus, et trumm on pill, kus kõrva polegi vaja, ainult löö rütmi,» selgitas ta naeruga pooleks. «Mida edasi, seda rohkem aru sain, et kõige parem muusikaline kuulmine peab olema viiuldajal ja teiseks trummimängijal.»
Paides olid pilli– ja spordipoisid hinnas ning tuntud tegelased. Aga mida vanemaks bändimehed said, seda enam taipas Rannu, et muusikategemine pole ikka tema pärusmaa. Valsi või umtsa lööks ta praegugi ära, kui keegi pulgad kätte annaks.
Kümnendas klassis lõi muusikaleek Rannu teises mõttes hinges lahvatama, kui meremees tõi kaugelt maalt hinnalised Led Zeppelini vinüülplaadid. «Sai sõbra juures Särevere taga kuulamas käidud, tal oli stereoraadio, ja kui seda muusikat stereos tugevalt kuulasid, ei saanud seda armastamata jätta,» meenutas ta.
Loomulikult olid biitlid enne sedagi Rannu südames, aga Led Zeppelini kuulab ta siiani. «Esimene armastus on kõige sügavam,» põhjendab ta.
Rolling Stonesi kiidab Rannu samuti, et vanamehed kõrges eas tuuritavad ja publiku meelt köidavad.
Kui «veerevad kivid» viimati Eestis kontserti andsid, oli loomulikult Toivo Rannu oma pojaga lava ees rokkimas.
Lemmikmuusika järgi tantsitas Rannu pidulisi kümme aastat, kõige rohkem just ülikooliajal diskorina. Muusikaeksperti temast siiski saanud pole. «Kui kuulan muusikaarvustusi ning räägitakse pool– ja veerandtoonidest, gurmaansetest akordidest, siis on see mulle nagu hiina keel,» naljatles ta.
Tänapäeva noortest tunneb Rannu heameelt, sest kui tollal teati ainult lugude pealkirju, on nüüd võimalus aru saada lugude sisust ja sõnumist.
Praegu heliseb Toivo telefon Deep Purple’i «Smoke on the Water» toonil, kuid aastaid tagasi oli see lugu lihtsalt «Suits vee kohal».
Praegu on muusikajagamine jäänud Rannu meelest siiski nooruse hobiks. «Kui lähed rahva ette, peab olema mingi sõnum,» arutles ta. «Disko läks edasi ja mingil hetkel keegi enam sõnumit ei oodanud.»
Rannu tundis, et muusikaline maitse hakkab erinema. «Igal ajastul on omad kangelased, nii ei saanud mina aru, kui vanemad kiitsid Artur Rinnet, mul olid ikka biitlid,» lisas ta.
Sport on Rannuga kokku kasvanud jäädavalt. Tippaeg jääb 1980ndate lõppu, kus vilistada tuli tihti nädalas mitu korda.
Kuidas satub tavamängija kohtunikuks? «Kui oskad asja natukene paremini kui teised, siis ikka tuleb keegi omavahelistel katsumistel panna kohtunikuks see, kes seda ka enam–vähem hästi teeb,» lausus ta.
Samuti peab kohtunik olema Rannu meelest autoriteet, keda mängijad austavad. Mitmekümne kohtunikuaastaga on tema jõudnud kasvatada nii kogemusi kui ka autoriteeti.
Veteranid tekitasid sabinat
Kuigi nüüd tegutseb Rannu Soomes ehitajana, on töögraafik küllalt paindlik, et jõuab vabal ajal mänge vilistada.
Kohtunikutöö pinge ja ohtlikkuse kohta ütleb Rannu kindlalt: «Kui hunti kardad, siis ei maksa metsa minna!»
Teravaid olukordi on tulnud ette Rannugi töös, konflikt olevat korvpallurisse juba kodeeritud. «Iga vile annab ühele poolele õigused ja teiselt võtab ära,» selgitas ta. «Kellelt õigused ära võtan, pole rahul, aga see, kes saab, on pöördes.»
Rannu lisas, et korvpallis pole vahepealseid olukordi, toonide spektrit, on ainult must ja valge, jah või ei.
Kohtunik peab olema alati sadulas, kursis reeglitega, mis iga nelja aasta järel muutuvad. Et Tallinn ja Tartu on Rannu ütlust mööda korvpallimekad, kuhu jõudes saab igaks õhtuks mängupakkumisi, läheb kohtunikel tarvis omamoodi fanatismi.
Esimene suurem võistlus oli Rannu vilistada Eesti veteranide meistrivõistlustel. «Läks, sabin põues, sest veteranide mänge on kõige raskem vilistada,» tunnistas ta. «Kui reeglid kogu aeg muutuvad, kipuvad veteranid oma süsteemi kinni jääma.»
Esimene suurvõistlus läks edukalt ja Rannut hakati tihti pealinna kutsuma. «Kui nüüd öelda, et magan enne, kui lähen platsile, siis on see jama, aga paanilist hirmu ka pole,» selgitas ta.
Samuti ei tohiks kohtunik mõelda, et on algus ja ots ning teised ei maksa midagi. Kõrgliigas, kus Toivo Rannu viimati viis aastat tagasi vilistas, pannakse uued kohtunikud alati proovile. «Ega mängijad ja treenerid ole rumalad,» teab ta öelda.
Raha ja altkäemaksu Rannule siiski pakutud pole, samas pole keegi elu kallale ka kippunud. «Tean, et emotsioonid käivad mängu juurde, mulle meeldivadki keevalised mängijad, omal ajal polnud ma isegi korvpalliplatsil paipoiss,» tunnistas ta.
Ette tuleb igasuguseid hetki, kuid Rannu üritab pigem andestada. Olukordades, kus kumbki pool kasu ega kahju ei saa, tema vilet suule ei tõsta.
Üks pehmemaid sõnu on «kurat», mille suunamisel kohtunike, pealtvaatajate, kaasvõistlejate või muude ametnike suunas võib saada karistuse. «Võin pigistada silma kinni, kui mängija viskab korvi alt mööda ja ütleb nii endale noomituseks,» lausus ta.
Kui korvpallimäng muutub kirjeldusel Rannu meelest kõrtsikakluseks, kus karvaseid ja muid roppusi lendab kahes suunas, võib ta saata mängija duširuumi elu üle järele mõtlema.
Rannu ütlust mööda on raske vilistada koduvõistkonna mänge, kus kohtunik peab olema võimalikult objektiivne.
Rannu tunneb, et vahel võib ta objektiivsusega kodumängijatele ehk liigagi teha, kuid pingelise mängu käigus polegi võimalik pooli valida. «Õiged otsused ei tule enam meelde, aga vale otsust mäletad aastaid ja kümneid,» märkis ta.
Kohtunik on Toivo Rannu just selle pärast, et saab välja töörutiinist ja kohtuda huvitavate inimestega.
Suurim tunnustus on Rannule, kui kaotajavõistkonna treener tuleb pärast mängu ja ütleb, et väga hea vile oli. «Seda on juhtunud paar korda,» sõnas ta.
Noortega saab Rannu läbi. «Aga nii naeruväärseks ei taha minna, et 70selt on ketsid kotis, käin mänge vaatamas ja lootmas, et äkki kutsutakse kohtunikuks ka,» ütles ta.
Rannu rõhutas, et kui pead endast lugu, peavad teised ka. Igal ajastul on omad iidolid ja tegijad. «Kui jõuad teha kaks sammu, aga teised on juba ammu korvi all, siis mis kohtumõistja sa enam oled,» sõnas ta.
KOMMENTAAR
Janno Viilup
korvpallur
Toivo Rannu on karm, aga õiglane. Mängija seisukohalt ütlen, et tõlgendab reegleid õigesti ehk siis mängijale tundub tema vile kõige vastuvõetavam.
Näiteks kui mängijatel on pallita positsioonivõitlus, kus keegi edu ei saavuta, siis ta jätab pigem vilistamata, kui annab mõttetuid vilesid, mis hakivad mängu.
Ütlemisi on ikka ette tulnud, just siis, kui olin noorem ja alustasin pallimänguga, sai kuulda karme sõnu ja kippusin vaidlema. Minu arusaam on Toivole nüüd järele jõudnud ja vaidlusi ei tule.
Toivo üks suurimaid omadusi on, et ta õpetab. Kui ta on noortematega vilistamas, siis püüab neid õpetada. Pärast mängu juhendab, et selles olukorras oleks võinud nii teha, kuigi see polnud küll sinu tsoon.
Selle pärast hinnatakse Toivot ka Eestis üldse, mitte ainult kohalikel mängudel.