Käsitöömeistri huvist kasvas rahvarõivakool

Luule Nurga rahvarõivakomplekt püüab pilku isegi selga panemata nurgas seistes.

FOTO: Andrus Eesmaa

Sel kuul täitub viis aastat, kui Aravete käsitöömeister Luule Nurga eestvedamisel alustas Jänedal rahvarõivaste koolitus, kus huvilised valmistasid kostüüme, sõbasid, niplispitse ja isegi nahkpükse.

Kui Luule Nurga avas tänavu esimest korda ilmunud Järvamaa rahvarõivakalendri, jäi ta pilk kohe kinni huvitaval tikandil, mis kaunistas jaanuarikuud.

Uudistas ja tunnistas ning lõpuks oli selgus käes – tema enda tikand! Kalendritegijad olid selle lihtsalt väga suurelt paberile trükkinud. «Aga jah, see on kõige ehtsam Ambla kihelkonna käisetikand,» ütleb Luule rahulolevalt.

Kui Luule nii ütleb, võib uskuda küll, sest viimased viis aastat on ta vedanud rahvarõivaste valmistamise koolitust ja tähtsate korraldustoimingute kõrvalt jõudumööda ka uusi oskusi saanud.

Pisut hulljulgust aitab edasi

Värsked teadmised ei puuduta ainult seda ala, kus nõel ja niit välguvad, järgmisel aastal 70. sünnipäeva tähistav proua Luule räägib ühtviisi ladusalt ka projektikirjutamisest Euroopa Liidu struktuurifondile, fotode suurusest ja pikselitest ning kannab käekotis mälupulka.

«Kui viie aasta eest tuli naistega koos mõte, et peaks olema selline koolitus, kus saaks õppida rahvarõivaste tegemist, ei teadnud ma veel arvutist midagi,» tunnistas ta.

Kui oleks teadnud, mida kõike eesmärgi nimel õppida tuleb, siis ehk oleks arakski löönud? Mine tea, praegu tundub Luulele, et algus oli uskumatult hulljulge ettevõtmine.

Toona sai Luule heade tuttavate kaudu ja Jäneda mõisa ruumides vahetevahel arvutit kasutada ning hakkas lihtsalt peale.

Kui Eesti kultuurkapitali Järvamaa ekspertgrupp ettevõtmist esimesena 6000 krooniga toetas, tuli julgust juurde.

Et elukestva õppe sihtasutusest Innove meede 1.1 üldse raha saada, tuli küsida mitte vähem kui 300 000 krooni. Mida küll teha nii suure rahaga? Luule mõtles ning lisas kavandisse kangakudumise ja niplispitsi tegemise.

Raha tuligi, head toetajad aitasid maksta omarahastuse osa ning rahvarõivaste valmistamine koos kangakudumise ja niplispitsi valmistamisega läks käima.

Nüüd on koolituse läbinud kaks lendu ja valminud 29 rahvarõivakostüümi.

Eelmisel aastal tõid Luule ettevõtmised talle Järva maakonna aasta õppija tiitli, mida vastu võtma minnes pani ta selga omavalmistatud Halliste kihelkonna naise riietuse, mida kanti laialdaselt 16. sajandil.

Komplekt on üsna haruldane, sinna juurde käivat hõlmikseelikutki on Eesti muuseumides hoiul vaid üks ning Luule valge ja tikanditega kaunistatud seeliku originaal asub Helsingis.

Isegi Luule kabineti nurgas puust mannekeenil rippudes heidab kostüüm enda ümber justkui valgust. «Kui see selga panna, muutub hoiak iseenesest väärikamaks ja samm kaalukamaks, ega seda tunnet saagi õieti sõnadesse panna,» tunnistab Luule.

Teadmised aitavad näha pealispinna alla

Tavapärast triibuseelikut 18. sajandist peab Luule juba moodsamaks rahvarõiva edasiarenduseks, mis on meie külainimeste ühtesulatatud oma vana ja ürgne ning saabunud uus ja võõras.

Luule tahtis minna tagasi keskaega ja leida üles selle, mida naised kandsid enne triibuseelikut. «Halliste kihelkond hoidis kinni vanast riietusest ega võtnud moode üle ning kui teised läksid moega kaasa, siis nemad jäid oma juurde,» selgitab ta.

Praegu on Luulel valminud ligi kümme rahvarõivakomplekti ning kõigi nende juures on tulnud aina õppida, õppida ja õppida. «Oskusi, mis vanasti olid igapäevased, tänapäeval enam täpselt ei teata, igal kihelkonnal olid omad võtted, mida oskamata nende komplekti valmis ei tee,» lausub ta.

Rahvakultuurikeskuse juures kolm tsüklit rahvarõivaste valmistamist õppinud Luule meelest peab rahvarõivas olema võimalikult täiuslik.

Kuigi Luule ei pane pahaks, kui rahvarõivadetaile oskuslikult tänapäevase riietusega kombineeritakse, leiab ta, et komplekt peaks olema autentne. «Rahvarõivad kuulutati pidulikuks riietuseks juba esimese vabariigi ajal, nende areng on peatunud ja enam neid omapäi edasi arendada ei tohi,» põhjendab ta.

Luule peab plaani võtta juba järgmise koolituse kavva rahvarõivaainetel rõivaste kujundamise.

Et ei peaks nägema suuri prohmakaid, kus näiteks Põhja-Eesti maagilised märgid on paigutatud riietusele tagurpidi.

Luule nõudlikkuses on «süüdi» senine õppimine ja areng. «Enda koolitamine aitab vaadata sügavamale ja minna pealispinnast kaugemale, paratamatult ei jää siis asjad enam päris endiseks,» lausub ta.

Sellest süvitsi minekust on saanud osa ka koolitusele tulnud, kel pole võimalustki hakata tegema midagi umbkaudselt rahvarõivasarnast.

Esmalt tuleb valida oma juurtele vastav komplekt välja, siis minna muuseumi, kus teadurite ja spetsialistide abil võtta ette originaalid ning joonistada täpselt maha mustrid ja lõiked.

Kui muuseumistki pole originaali võtta, tuleb uurida ja puurida vanu tekste ja ilmunud kirjandust.

Autentset komplekti valmistada pole kerge, küll aga väärt igat rahas hindamatut vaevaminutit. Praeguse turuhinnaga käsitöömüük on Luule meelest puhta heategev ja alla omahinna asjade äraandmine.

Rahvarõivakoolitusel valminud komplektid pole Luule meelest üldse rahasse arvutatavad ega müüdavad – need on valmistajale palju rohekm kui tükk kangast, jupp niiti ja töötunnid.

Maaga tihedalt seotud rahvarõivad on Luulele lähedased, kuigi päris läbi ja lõhki maainimeseks ta end nimetada ei taha.

Kuigi aastaid Aravetel elanud ja nooruses tehnikumis loomakasvatust õppinud, on Luule tegelikult sündinud Tallinnas, kust pere linna pommitamise aegu sõja jalust kiiruga evakueeruma pidi.

Sõda viis linnast maale

Need olid rasked ajad. Jõgevamaale vanatädi juurde elama sattunud Luule ei oska öelda, kuidas oleks läinud elu siis, kui sõda poleks olnud. «Loomakasvatust läksingi õppima ainult selle pärast, et Kuremäe tehnikum oli elukohast läbi metsa kiviga visata ja haridust ma tahtsin,» selgitab ta.

Koolis läks hästi, seepärast soovitati Luulel minna edasi Tartusse Eesti põllumajandus akadeemiasse. Seal püüdis Luule algul ikkagi loomakasvatust õppida, kuid vahetas eriala peagi ökonoomika vastu, mis hiljem andis nii tööd kui leiba.

Käsitööd sai ikka kodus tehtud ja kui pension hakkas lähemale jõudma, lootis Luule just sellega pisut lisa teenida. «Usute või mitte, aga ühel päeval oli lehes teade, et rahvakultuurikeskuses Tallinnas on punumise ja kuivseadete kursused ning minul oli just Aravetel käsil korvipunumine,» meenutab ta.

Lehekuulutuses lubatu paistis olevat just see, mis vaja, et ennast natukegi täiendada.

1990ndate alguse Eestis olid paljud korraga käsitöö avastanud ja kursusel pürgis ühele kohale korraga kolm inimest.

Läbi tuli teha tõeline tänapäevalik töövestlus ja valmistada konkursitöö. Luulel läks hästi ja kursused olid temale valla ning algaski tema suhe rahvakultuurikeskusega.

Punutud korve käis Luule näitamas ka teistele huvilistele, jõudis isegi Novosibirskisse välja. Just sellal valmistas Luule oma esimese kostüümi – oli vaja ju esindusrõivaid.

Kuigi praegu tuleb Luule sõrmede alt kauneid mustreid aina järjest, pole temagi sündinud, nõel käes. «Mõtlesin, et käsitööd ma ju tunnen, raamatud on olemas, mis seal ikka,» ütleb ta. Esimene kostüüm sai Luule meelest kohutav. Tollased raamatulõiked olid ebatäpsed ja nii hoidis valmisrõivas lõpuks seljas justkui kott – õlaosa tuli nõeltega kokku pista, et suisa seljale ära ei vajuks.

Nõela Luule põõsasse ei visanud, vastupidi. «Siis mõtlesingi, et tuleb endale rohkem rõivaid õmmelda ja kui kuulsin, et rahvakultuurikeskuses saab õppida rahvarõivaste valmistamist, läksingi sinna,» ütleb ta.

Nüüd juba teiste koolitamist korraldav Luule senise tööga raha poolest rikkaks pole saanud. «Tasu on see, kui inimesed tahavad tulla õppima, teevad seda kire ja rõõmuga ning soovivad veelgi tagasi tulla,» leiab ta.

Mõtteid Luulel on ja need on ikka seotud õppepäevade, koolituste ja arenguga. Järgmised on näiteks õppepäevad, kus saab teada, kuidas teha ja korras hoida tanusid.

KOMMENTAAR

Silvi Allimann

Rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuse rahvarõivaspetsialist

Kui ma viie aasta eest ütlesin välja mõtte rahvusliku käsitöö koolituse korraldamiseks Jänedal, oli just Luule see, kes sellest kinni haaras.

Talle läheb kogu see temaatika väga korda ja küllap suur huvi kannustabki edasi minema. Maakohas pole just kerge saada inimesi kodudest välja, kuid Jänedal on see õnnestunud.

Tihti muutuvad sellised kooskäimised padjaklubiks, kus veedetakse mõnusalt aega ja tehakse ehk ka midagi. Jänedal õnneks nii pole läinud, seal tehtud koolitused annavad põhjalikke teadmisi ning aitavad vaadata oma taustale ja juurtele süviti.

Selleks et üldse midagi teha saaks, peab olema vähemalt üks inimene, kes võtab asjaajamise enda peale ja kõike veab. Jänedal on see olnud Luule. Arvan, et kasu on saanud sellest üsna paljud.

Tagasi üles