Olen alati tahtnud kaalu kaotada, saledam ja sportlikum välja näha. Sel põhjusel nühin ka jalgrattaga kergliiklusteid ja pean nentima, et lõppev aasta on olnud päris hea: olen jäänud esihammaste ja osaliselt ka vere arvel kergemaks.
Kaotasin kaalu esihammaste arvel – oli hea aasta
28. november 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuido Saarpuu
rattur
Ma sõidan.
Ta sõidab.
On hilissuvi, suur valge väljas, kuid ta ei näe mind. Ta keerab mulle jalgrattaga ette, taban tema ratta tagaosa ja kukun, jalad klambritega kinni, pea ees vastu asfalti. Pilt kaob eest, esihambad suust, veri asfaldile.
Järgneb sõit kiirabiautoga erakorralise meditsiini osakonda, järgneb näos olevate rohkete haavade kinniõmblemine. Võibolla järgneb veel midagi, aga mida täpselt, vaat seda ei mäleta.
Ei mäleta tegelikult neid eespool kirjeldatud sündmusigi, neid mäletavad teised, need, kes mulle sellest kõigest rääkisid.
Kindel on vaid üks: kaalu ma tõesti kaotasin. Kaotasin seda mõne hamba, vere ja mittesöömise tõttu. Mida sa ikka sööd, kui nägu on niivõrd paistes, et iga võõras arvab, et oled üks neist, kes oma elu poe tagatrepil kaheliitrise õlle seltsis mööda saadab.
Suu ei liigu, kõik on valus, valus on isegi püreestatud toitu kõrrega imeda.
Aga ma ei lõpeta. Juba mõne päevaga olen jalul, nädalaga on ratas korras, minu raske keha sadulas ja jalad samal teel pedaale sõtkumas. Mööduvad nädalad, mööduvad kuud, suvest saab sügis, valgusest pimedus, aga kergliiklejad jäävad teel ikka samasuguseks nagu enne: mustad rõivad, ei ühtegi valgusallikat, mõni helkur siin, mõni seal. Hoolimatud!
Kallid kaasteelised, saage aru, et jääme liikluses ellu vaid üksteisega arvestades. Kas te arvate, et mulle on tarvis helkurvesti, esimest ja tagumist rattatuld, erksavärvilisi rõivaid? Ei, need tuled ei valgusta suurt midagi, pigem on need selleks, et mind teistele nähtavaks teha.
Tuled mulle vastu, näita ka ennast.
Paide ja Türi vaheline kergliiklustee on tore, valgustatud ja puha. Seda muidugi suuresti üksnes paberil, sest olukorras, kus põleb iga kolmas või mis iganes lamp, on pimedal ajal kottpimedaid lõike omajagu.
Me kõik liigume erineva kiirusega, meil on erinevad liiklumistrajektrorid, paljud ei saa endiselt teed kaheks jagava joone põhimõtteski aru. Kui me ei ole pimedal ajal juba kaugelt üksteisele nähtavad (helkur ei muuda pimedas kedagi nähtavaks, see helgib pigem autotulede valguses), võib vabalt juhtuda, et meie sinuga, hea kergliikleja, saame omavahel lähemalt tuttavaks.
Võibolla kestab see tutvus kohtumishetkest kauemgi, võibolla näeme koos haiglapalatit, külastame niitide väljavõtmiseks pereõde, hammaste ülesehitamiseks hambaarsti, kirjutame ilukirurgiat praktiseerivatesse kliinikutesse inimliku näolapi tagasisaamiseks...
Tahad sa tõesti seda kõike?
Viimasel ajal on Järva Teataja väga palju liiklusteemadel kirjutanud. Türi-Allikule tekkisid keset teed kummipostid, Väätsa sai kaks kiirustablood, Reopalu–Mäo vastremonditud lõigul muutus teeületuskord, Paide ja Türi vahelisele kergliiklusteele kipuvad mopeedid. Ühelt poolt on näha, et liiklusturvalisusega tegeldakse iga päev ja olukord läheb järk-järgult üha paremaks, teisalt on probleeme veel küllaga.
Türi-Alliku kummipostide lõik on ohtlik, sest paljud autojuhid ei arvestanud majade vahele vasakpöörde sooritajatega ja tagajärg oli hulk liiklusõnnetusi.
Väätsale sissesõidul kipuvad pea kõik kiirustama, alles paar aastat tagasi näitasime videot 100ga kihutavast prügiautost. Sillaotsal hukkus teed ületades naisterahvas ja mopeedide kergliiklejatega samale teele laskmisest ma parem ei räägigi.
Kui me üksteisega ei arvesta, on õnnetused kiired tulema. Usu, sa ei taha minuga «kukkumissõbraks» saada. Ma olen kogenud kukkuja, olen oma tehishammaste, luid kinni hoidvate traatide ja näoõmblustega kui robot tulevikust, ma sõidan sinust läbi nagu nuga sulavõist.
Kukkumishetkel olen ma kuri, väga kuri. Vihkan ebaõiglust, ja tasuta tuusik kiirabiga haiglasse vastu ratturi enda tahtmist on karjuv ebaõiglus.
Kui toitumist tasakaalu ja tervislikuks ei saa, ei lange kaal ka ükskõik millist trenni tehes. Olen selle lause parim tõestus, aga see ei tähenda, et olen valmis kaalu kaotama esihammaste, luude ja vere arvel.
Võib-olla hõiskan enne õhtut, kuid 2017 oli hea aasta, sest jäin jalgrattaga liigeldes ellu. 2014 samuti, taaskord teise süül murdsin rattaga kukkudes vaid käeluu, sain kehasse metalli ja näkku esimese õmbluse.
Milline tuleb aasta 2018? Kas kohtume?