"Koletis" lõpetab
9. november 2018, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole tavapärane, et publik viiakse etendust vaatama lavalaudade alla. Samuti pole tavapärane, et kümmekond minutit polegi võimalik etendust silmaga näha, vaid see ärkab pilkases pimeduses ellu vaataja peas tema kujutlusvõime ja näitleja jutu koosmõjul. Nii kirjutas Järva Teataja septembri keskel.
Paide muusika- ja teatrimajas esietendunud Kirill Havanski monolavastus «Koletis» pakkus poolesajale inimesele põneva elamuse nii silma ja kõrvaga tajutavalt kui ka tunnetuslikult. Lisainfo!
Lavastust saab Paides näha 10. novembrini, kuid Paide teatri projektijuhi Harri Ausmaa ei välistanud, et võib-olla korratakse seda hiljem veel.
Mida aga arvavad lavastusest seda näinud inimesed?
KOMMENTAAR
Harri Ausmaa
Paide Teatri porjektijuht
„Koletis“ on Kirill Havanski loodud lavastus, aga koletis ei ole veel tegelane. Koletis on Kirilli enda sõnade järgi see asi või olend, mis ilmub näitleja ja Kirilli loodud tegelase vahepeal. Kus kohal algab näitleja? Kus kohal algab roll? Kuski seal vahepeal asub koletis.
Järvakale on kindlasti põnev avastada pöördlava alust saali. Publik on seal näitlejaga täiesti koos ja õhustik on intiimne. Teisalt on meil lava all võimalik tekitada ka täielikku pimedust. Ei ole väga tavapärane, et lavastuse alguses kümmekond minutit inimene ei näe mitte kui midagi. Selle asemel hakkab ta iseenda peas asju endale ette kujutama.
See tükk räägib hirmudest. Kirill räägib oma hirmudest. Üheks näitleja hirmuks on see, kuidas ta laval hakkama saab, mida publik temast arvab, mis tema karjäärist edasi saab? See kõik käib väga hästi kokku Paide Teatri algusaegadega. Meil kõigil on samad hirmud. Kuidas meil Paides teatritegemisega siis läheb?
Sellepärast üks hirmudest rääkiv lavastub sobibki väga hästi Paide Teatri hooaega sisse juhatama.
Igaüks leiab sellest lavastusest oma hirmud, olgu selleks lapsepõlve koolikiusajad, kurjale teele pöördunud tuttavate või millegi muuga seotud.
Proovidest nähtu pealt on mul hea öelda, et jõudsime selle lavastusega väga ilusasti hetke, kus tegijatel endil on süda rahul. Esietendus läks väga hästi ja arvan, et olime esimeseks publikuga kohtumiseks igati valmis.
Kes teab, võibolla kevade poole tahaksime „Koletist“ mõnel korral veel korrata, kuid praeguste plaanide kohaselt on 10. novembrini „Koletist“ Paides veel seitsmel sügisõhtul märgata.
See on põnev lavastus, mida vaatama tulla.
Aivar Mäe
Rahvusooper Estonia peadirektor
Esimese lavastuseni, oma teatrini jõudmine on meeletu saavutus. Neid vilju me hakkama päriselt hindama võibolla alles viie või kümne aasta pärast. Me ei räägi vaid mõjust kohalikule kultuurielule, vaid ka sellest, kuidas Paide kogukonda tervikuna võib muuta selline kooslus nagu Paide Teater.
Lavastusest rääkides, siis on väga nõudne, et tänapäeva noored peavad selliseid foobid üle elama. „Koletises“ olid hirmud koondatud ühte näitlejasse, kuid eks me kõik teame kui palju on noorte seas enesetappe, kuivõrd lõhutud on pereelud, kui haiged on inimesed emotsionaalselt ja mida see kõik endaga kaasa toob. „Koletises“ oli see kõik esindatud väga kontsentreeritud kujul ja mul tekkisid külmavärinad.
Kui lavastuse alguses valitses pimedus, siis tabas mind mõte, et mulle luuakse visioon sellest, kuidas etendus kangastuks minu silmades kui ma ei oleks nägija. Hiljem selgus, et see oli vaid sissejuhatus.
„Koletis“ on algusest lõpuni ühe mehe tükk. See näitas kuivõrd andega inimesega on Kirill Havanski puhul tegemist.
Kogu Paide Teatri meeskond on ideedest pungil. Selge on see, et nad tahaksid kogu teatrikeele ühte etendusse kokku panna, kuid aegajalt võib see osutuda koormavaks. Kokkuvõttes oli väga lahe elamus, lavastuse lõpus oli publik püsti ja plaksutas 5 minutit järjest. „Koletisega“ nähti palju vaeva. Kui tundus, et põlev kaks pirni ja paar prožektorit, siis tegelikult oli tegemist väga keeruks ja tehnilise lavastusega.
See, kes vähegi tahtis „Koletise“ sõnumist aru saada, leidis sealt kindlasti oma. Kuhu me ikkagi oma ühiskonnaga tormame? Peaksime hetkeks tagasi vaatama, mis meist maha jääb. Noored, sobrage oma hinges ja saage aru, mis siis elus tegelikult toimub.
Ma olen tohutult õnnelik, et aastatetagune Paide Teatri idee on neljapäevaõhtuse seisuga teoks saanud. Mitte ainult teatriinimeste poolt, selles kõiges on suur osa ka linnavalitsusel ja volikogul. Võibolla juhtivatel kohtadel olevad inimesed sisimas ei uskunud, kuid siiki hääletasid nad positiivselt, et teater saaks sündida.
Siret Pihelgas
Paide abilinnapea
Emotsioonid „Koletisest“ on mul endiselt laes. Päris tõsiselt!
Mõeldes „Maamõõtjate“ peale ja vaadates seal Kirill Havanskit näitlemas, olin ma eesootavaks mõneti ette valmistunud, kuid teisalt ei teadnud ma, mida oodata. See oli igas mõttes ebatraditsiooniline lavastus ja just see kruviski põnevust üles.
Tegelikult ei ole tegemist õuduslavastusega, tegemist on tükiga, mis näitab kas ja kui, siis kuidas saab inimene oma sisemiste hirmudega hakkama. Pimedus ja lavaalune ruum oli üks osa lavastusest ja see kõik mõjus. Alguses oli lisaks pimedusele ka vaikus ning kui Kirill ühel hetkel rääkima hakkas, siis hakkas mul silme ees film jooksma. Ei olnud vaja näha dekoratsioone, ei rääkijat.
Tulin muusika- ja teatrimajast ära mõtetega oma hirmudest, oma laste hirmudest, nende kõigiga toimetulekust. See on väga oluline teema, millele tähelepanu pöörata.
Soovitan kõigile „Koletist“ vaatama minna. See tõesti paneb mõtlema, sunnib sind enese sisse vaatama, aitab teha eneseanalüüsi, olid vaid kuuldule-nähtule vastuvõtlik. Lavastuse ülesehitus juba on selleline, et mitte kaasa mõtlemine ei ole võimalik.
Ma ei välista, et jõuan ka teistkordselt „Koletist“ vaatama. Huvitav on see, et teistkordsel vaatamisel ja teisel istumiskohal istudes, näeksin ma lavastusest hoopis teistsugust külge.
Ootasin nii Paide Teatri algust kui seda lavastust pikka aega. Nüüd on see lõpuks käes.