Eestlaste väärikuse küsimus: Kuidas võõrustada «vabastajate» eest põgenenuid?

Kadri Paas Foto: Erakogu

2014. aastal, mil Kreml võttis jõuga ukrainlastelt ära Krimmi ja alustas verist sõda Ukraina idaosas, tähistati Eestis 75 aasta möödumist suurest põgenemisest. 1944. aasta augustist oktoobri alguseni lahkus Eestis oma kodudest 70 000 – 75 000 inimest. Kogu Baltikumist põgenes läände ligikaudu 300 000 inimest. Nad pagesid Punaarmee pealetungi tõttu. Need inimesed kõigist ühiskonnakihtidest põgenesid eesootava terrori ja surma eest. Neil oli liiga hästi meeles, mis toimus kõigest ühe aasta vältel 1940–1941, mil Eestis märatsesid «vabastajad», Nõukogude võim koos hävituspataljonlaste ja Punaarmeega. «Vabastajad» jäid kauaks meelde, nendega ei soovitud enam kunagi kohtuda.

Nüüd on 2022. aasta. Eesti sünnipäeva hommikul alustas Kreml mitmel rindel täies mõõdus sõda iseseisva Ukraina vabariigi vastu. Plaanitud välksõjast sai mõne päevaga pikk ja kannatusterohke genotsiid. Sarnaselt 1944. aastaga ei soovi ka ukraina naised, lapsed ja vanurid enneaegu surra. Ukraina on väga suur riik, pindalalt sisuliselt teine Prantsusmaa. Elanikke üle 40 miljoni.

Selle artikli ilmumise ajaks on Ukrainast surma eest põgenenud üle nelja miljoni inimese. Osa neist, umbes Saue valla jagu inimesi on jõudnud ka Eestisse. Paljudel on Eestis ees sugulased ja sõbrad-tuttavad. Omajagu on ka pereinimesi, kelle kaasa juba varasemalt Eestis töötab. Surma jalust põgenenud perekonnad on Eestis taas kokku saanud. Hea uudis on, et ligi 60 protsenti Eestisse jõudnud põgenikest on kõrgharidusega. Samuti on koos emadega Eestisse jõudnud tuhandeid lapsi.