Ants Viidalepp oli ja on mõnusa huumorimeelega elutark mees, kellele küllaminekuks oli vaja vaid ette helistada ja polnud päeva, kui Ants oleks öelnud – pole aega.
Mulle meeldis Antsu otsekohesus, aus ja julge ütlemine. Kui ikka mõni asi ei meeldinud, siis seda ka südamepõhjani sarjas, ja mis õnnestunud, see sai ka tõelise tunnustuse, mitte sellise, nagu tänapäeval selle imala naeratuse eest tihtipeale antakse…
Mina olin vist natuke eelistatud olukorras, vähemasti nii mulle tundus. Sest kunstnik, õppejõud ja kunstnike elutõdede – mitte elulugude kirjapanija oli mingil hetkel ajaloo tuultepöörises justkui räsida saanud.
Meie koostöö algas vist 1993 sügisel. Tegin juba Kuma raadios saateid ja siis äkki tuli ketserlik mõte: otsiks üles taas Ants Viidalepa ning paluks tal rääkida oma mälestusi Paidest ja Järvamaast.
Oli mul just selline saatesari pooleli. Mäletan, et esimese palve peale ei tulnud jaasõna, vaid ta ütles telefonitsi: «Tule siia, vaatame ja arutame!»
Ma siis läksingi. Üllatus-üllatus – tal oli juba oma plaan mulle välja pakkuda ja teemadki laias laastus kirjas. Nõnda siis käisingi kogu 1994. aasta kevade üle nädala Tallinnas ja korraga jäi makilindile ikka mitme tunni jagu saateid.
Antsul olid väga korralikud märkmed, milles ta järge hoidis, kuid lood – need tulid peast. Niisugust lahedat ja haaravat jutustamisoskust pole ka praegustel parimatel muinasjutuvestjatel.
Alati keetis Ants kohvi ja omatehtud võileivad olid laual. Ja siis, kui makilint seisis, sai kuulda ikka tõega lahedaid lugusid. Ka ei öelnud Ants kunagi kellegi kohta halvasti, kuid minule reetis hääletoon nii mõndagi.
Lapsed olid Antsu suur armastus. Maria ja Aadam hoidsid isa väga.
Mu on meeles, et kord oli Ants hommikul kuidagi unine ja väsinud. Enne, kui saadet tegema hakkasime, jõudsin hommikukohvi kõrval kuulda loo sellest, et neil olnud pojaga poole ööni pikem jutuajamine. Mis teemal, jäigi saladuseks, kuid mingi lausekatke tuli, et ta olen kindel, et temast saab inimene….
Antsul oli hästi armas koer Lyssi, talle lihtsalt Luss, selline parajalt suur ja võis mõnele hirmugi nahka ajada. Tal oli ateljees, kus Ants väga tihti ka öö veetis, oma tool.
Minu pärast pidi vaene koerake paar korda kõvemat sõna kuulma, sest ta tahtis nii väga saatesse saada, milleks üritas mitte Antsu põlve peale, vaid tavaliselt mulle sülle ronida.
See oli 1995. aastal. Kirjutasin 6. jaanuariks tolleaegsesse Eesti Sõnumitesse loo Antsust ja tema maalist «Paide laadad», mis tol ajal Paide postimajas rippus.
Polnud ju mingi ümmargune sünnipäev, aga sai see temp tehtud. Kui järgmine kord saateid salvestama läksin, võttis Ants mind vastu tordiga. Ta polevat oma elu jooksul ühe maali kohta nii head arvustust lugenud. Omast arust kirjutasin lihtsalt nii, nagu maali vaadates mõtlesin.
Meie side jäi ikka üsna tihedaks, aeg-ajalt tulid Antsule kirjad (enamik neist on Järvamaa muuseumis), nendes oli ikka killuke elutarkust.
Kord andis Ants mulle kaasa ühe käsikirja ja ainus, mis ta ütles: «Vaata üle, siin ta nüüd on!» See oli katkend hilisema raamatu «Meister» käsikirjast. Ants ja kirjanik! OK!
Hakkasin õhtul lugema ja äkki sain aru, et see on maailma üks paremaid raamatuid, kuhu kogu suure maailma elutarkus on ridade vahele peidetud.
Esimese hooga neelasin paarkümmend lehekülge ja siis – STOPP! Seda raamatut ei saa nii lugeda. Lõpuks olen selle kordi läbi lugenud ja korraga mitte üle paari lehekülje – see polnud elulooraamat, vaid killuke elutarkust, kus iga sõna taga on veel kord kirjutamata sõnad.
Meenub üks Hiiumaa-käik. Pidime oma väikese rühmaga Antsuga kohtuma, aga miski läks ajakavas sassi, mobiile ju polnud ja ega ma päris täpselt ka Antsu suvekodu asukohta Kassaris siis teadnud. Teadsin, et kusagil Aino Kalda maja lähedal.
Nii me siis suveõhtu hämaruses sõitsime, kuni silm seletas, et üks mees jalutab tee ääres edasi-tagasi, pikk mantel või midagi sellist peal. Ja mis selgus: Ants oli tulnud meile tee peale vastu, et me mööda ei sõidaks. See oli üks kaunimaid õhtuid tema suvekodus kogu mu sõpruskonnale.
Kui Ants Paides käis, tuli ikka kõrv kikki ajada, sest iga paiga kohta oli tal midagi öelda, suutis mõne oma koolimälestusega siduda.
Vaatasin tema III klassi koolivihikut, kus on mitugi lahedat kirjandit ning joonistused «Paide laadad», «Kevad», «Talverõõmud Vallimäel», isegi üks luuletus.
Muuseumis töötamise aegu oli meil päris palju Antsu ja hiljem ka koos abikaasa Evega tehtud näitusi, oli ka raamatu «Meister» esitlus.
Viimati olime koos aasta tagasi Antsu 90. juubelil. Kui juba ateljees istusime ja pidulikum osa all saalis oli läbi, tulid taas Paide ja tema eluga seotud lahedad lood, ole vaid hakkaja ja jäta meelde.
Mind tõega võlus pere ühtehoidmine ja see jäägitu armastus, mida oli kogu tuba täis. See oli mingi eriline aura, mida ma pole tunnetanud ei varem ega hiljem.
Minule jääb Ants ikka mõnusaks elutargaks meheks, kelle antud õpetusi olen püüdnud ikka meeles hoida.
Tiiu Saarist
/nginx/o/2012/01/11/910300t1h482d.jpg)