Eesti edulugu sillutab teenistusteed

Eesti sõjalisele esindajale SHAPE'i juures Viljar Schiffile seondub Paidega hulk mälestusi. Üks koht, kus mõte hakkab kohe mälestuste radadel käima, on Paide Vallimägi. «Omal ajal sai siin murtud hulgaliselt suusapaare,» tunnistab ta. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Juhusel on elus palju määrata. Nii võib ka kulli või kirja visatud viiekopikaline otsustada, kas elutee viib Kirna kolhoosist koloneliks või pakub midagi muud.

Eesti sõjaline esindaja Belgias Monsis asuva NATO Euroopa liitlasvägede kõrgema peakorteri (SHAPE) juures kolonel Viljar Schiff (48) teab, et igal medalil on kaks külge.

Nõnda peab kaitseväelase elukutse valinu meeles pidama, et teatud hetkel võib välislähetus elukorralduse pea peale pöörata.

Kolonel Schiffile tähendas kodust 2300 kilomeetri kaugusele teenima minek uute katsumuste kõrval rohkem kvaliteetaega lähedaste juures, sest pere sai püsivamalt kokku.

Millega tegeleb Eesti esindaja SHAPE'i juures?

Minu põhitööülesanne on koordineerida ja vahendada infot Euroopa vägede ülemjuhatuse ja Eesti kaitseväe vahel, kaitsta Eesti huve meid puudutavates küsimustes, nõustada Eesti kaitseväe juhatajat.

Staap koosneb kolmest inimesest: mina, minu asetäitja ja sekretär. Peale meie on SHAPE'i juures NATO ametikohtadel veel viis eestlast.

Enne SHAPE'i tööleminekut olin Eesti sõjalise esindaja asetäitja NATO juures. Töökoht asus siis NATO peakorteris Brüsselis, kus iga liikmesriik on esindatud nii suursaadiku kui ka sõjalise esindajaga.

Kuivõrd ootamatult tuli töökohamuutus?

2008. aastal Eestist Belgiasse minnes teadsin, et välisteenistus kestab kolm pluss üks aastat ja kulgeb peakorteris. Mingitel põhjustel, arvatavasti olid need seotud kaadriprobleemidega, otsustas kaitseväe juhataja kindral Laaneots 2010. aastal, et mina olen see, kes läheb SHAPE'i sõjalist esindajat välja vahetama.

Selline lüke tähendas üsna suurt muutust. Eelnevalt olin esindaja asetäitja, mis tähendas staabitööd, alluvatele ülesannete jagamist ja sõjalise esindaja (toona oli see Järvamaa taustaga Vello Loemaa – toim) asendamist.

Eelnevas teenistuskäigus olingi olnud enamjaolt mees number kaks ehk kellegi asetäitja või staabiülem, SHAPE'i juures on mul endal suurem esindusülesanne. Muutus ka töö asukoht: Mons asub ligi 70 kilomeetrit Brüsselist lääne pool.

Iseloomustage kaitseväelase eluolu Belgias.

Läksin Belgiasse kogu perega, kaasas abikaasa Ele ja kaks poega. Esmalt elasime Brüsseli külje all flaami regioonis, kuid kahe aasta pärast kolisime Monsi lähedale valloonide piirkonda.

Kuigi flaamide juures käis kohapealne asjaajamine hollandi keeles, oli nende eelis teise tugeva keelena juurdunud inglise keel.

Valloonid püüavad hakkama saada puhtalt prantsuse keelega ja seal piirkonnas suhelda on palju raskem. Abikaasa õppis pisut prantsuse keelt. Seda selleks, et meid päris maha ei müüdaks.

Võõras keskkonnas on nii kohanemisvõime kui ka suhtlemisoskus väga tähtsad. Kui need puuduvad, ei saa inimene ka tööga hakkama.

SHAPE kujutab endast suurt piiratud territooriumiga (välisaia pikkus on ligi kaheksa kilomeetrit) linnakut, kus on olemas praktiliselt kõik, et oma kolmeaastane teenistus väljas käimata üle elada.

Eestlasi linnakus ei ela. Sinna elamise saamiseks on üsna pikad järjekorrad, aasta läheb vaid selleks, et elamine lõplikult paika sättida. Teiseks ei meeldi mulle tunda end kui vanglas, mida 24/7 linnakut ümbritsev aed paratamatult tekitab.

SHAPE'i ümbrus on endine kaevanduste piirkond, Belgia kõige vaesem riigiosa. Külas käinud tuttavatele-sugulastele toon ikka võrdluseks Ida-Virumaad, aherainemäedki on tuttavlikud.

Inimesed SHAPE'i ümbruses teenivad valdavalt teenindusest, majade rentimisest. Belgia asub Eestist 2300 kilomeetri kaugusel, mis seab koduskäimistele omad, nii kulu- kui ka ajapiirangud.

Kuidas pojad on rahvusvahelisse keskkonda sisse elanud?

Eestist minnes olid mõlemad jõudnud Türi majandusgümnaasiumis üsna viimastesse klassidesse. Praegu on vanem poeg Rauno (23) lõpetanud Brüsselis rahvusvahelise Briti kooli. Noorem poeg Ragnar (19) teeb viimast klassi SHAPE'i juures Ameerika koolis.

Nagu poiste vanusestki näha, pole nad enam kõige nooremad – üleminek Eestist sinna võttis mõlemalt aasta. Seda vaatamata sellele, et Eestis oli nende inglise keel nelja või viie vääriline.

SHAPE'is ajutiselt tööl käiv vanem poeg on eluaeg olnud avatud inimene, kes leiab sõpru lihtsalt. Tema on Belgia ajal muutunud üsna eurooplaseks, kel erilist tagasitulekukihku pole. Pigem on soov minna mõnda uut riiki uudistama.

Minu välisteenistus peaks läbi saama 2013. aasta suvel. Praeguse seisuga on meiega Eestisse tagasi tulemas noorem poeg. Samas on mõlemad juba suured mehed, kelle ees on maailm lahti.

On teie poegadel ka ajateenistuskogemust?

Vanem poeg tuli ekstra Belgiast Eestisse, et Võrus Kuperjanovi jalaväepataljonis teenistust läbida. Teenistuse alguses tal isegi mingid jäämismõtted tekkisid, kuid ajateenistuse lõpus leidis, et see asi pole siiski temale.

Noorema poja elu on üsna sassis. Süüdi olen mina, sest olen ta kodust ära viinud ja välismaal teda ühest koolist teise loksutanud. Tuleme Eestisse tagasi, ta teeb teenistuse ära ja siis vaatab.

Pühapäeval oli teatavasti isadepäev. Kui tähtis koht on isal teie peres?

Isa peaks olema see, kes hoiab peret koos. Räägitagu, mida tahes, kuid tundub, et meie ühiskonnas on isadel veel endiselt perepea ja suurema sissetuleku tooja roll.

On muidugi ka erandeid. Perekond, kus mõni liige on puudu, on niivõrd täielik, kui täielikuks me ise seda peame. Olin kaheksaaastane, mil mu isa ja ema läksid lahku. Sellest ajast olin mina mees majas.

Olete olnud missioonil Bosnias. Mida on tollest ajast meenutada?

Päris sõda piirkonnas enam ei olnud, see oli rahutagamismissioon.

Teenisime koos taanlastega, kuid meie rühmal oli oma vastutusala. Täitsime võrdselt teiste riikidega oma ülesandeid igapäevapatrullimistest rahutuste mahasurumiste ja läbiotsimisoperatsioonideni.

Aeg möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, kõik, kes me sinna läksime, ka tagasi tulime.

Bosnia puhul on eripärane tohutu suur miinide hulk, mis sõjast maha jäi. Kohapeal ei tohtinud minna ühelegi kontrollimata alale. Kevadel pärast lumesulamist nägime masendavat pilti, kuidas põllud olid miine täis. Arvata võib, et järgmised 80 aastat läheb neil veel maade puhastamiseks.

Kuivõrd on võimalik välislähetusteks lõpuni valmis olla?

Kui kaitseväelane lõpetab Balti kaitsekolledžis vanemstaabiohvitseride kursused ja saab peale vanemohvitseri pagunid (alates majorist – toim), siis ta peaks olema valmis, et juba lähiaastatel tuleb minna lähetusse NATO staapidesse.

Minu puhul on olukord keerulisem, sest auaste on tõusnud juba üsna kõrgeks. Sobivaid rahvuslikke ametikohti meil NATOs eriti palju ei ole.

Mida toob tulevik?

Eesti kaitseväes on käsil reformid. Eks uuel aastal paista, kas ja milliseid ametikohti järele jääb. Praegu on seis selline, et meil on vanemohvitseridest pigem puudus, ja on mehi, kes teenivad ametikohtadel, mis on mõeldud kõrgema auastme kandjale.

Sellise olukorra taga on mitu põhjust. Oleme saanud oma riigikaitset üles ehitada napid 20 aastat, teisalt on kaitseväes viimastel aastatel olnud üsnagi suur kaadrivoolavus.

Mina teen Eestis tagasi olles nii nagu Kiir Oskar Lutsu «Kevadest», et õunte pealt vaatan (turtsatab naerda). Eks ole näha, kuidas elu Eestis uuesti paika loksub. Ma ei välistaks ühtegi võimalust.

Olete teeninud Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste juures. Kas sõjalise hariduse poolelt on meil asjad korras või esineb sealgi puudujääke?

Eesti ohvitseride haridussüsteem on üles ehitatud väga hästi ja see toimib. Probleemid tekivad pigem pärast kooli lõpetamist teenistusse minekul.

Noortel meestel on meelel palgaküsimus, ka majandusolukord määrab palju. Kui majandus puhkeb jälle õitsele, pole erasektori palgad kuidagi võrreldavad riigisektori omadega. Kui inimestele pakutakse paremaid võimalusi ja neil on oskused olemas, siis paljud lähevadki mujale.

Kas murrangulised 1990ndad oleksid võinud teie ellu tuua ka muid tegevusvaldkondi peale riigikaitse?

Erilist ärihinge pole minus kunagi olnud. Murrangulistel aegadel, mil veel majandis (Kirna kolhoosis – toim) töötasin, tekkis vahepeal tõesti kohmetu aeg, et ei teadnud, kuhu minna ja mida teha.

Kaitseliidu taasloomisel läksin sinna vabatahtlikuna minagi. Seal tekkis võimalus minna jaanuarist aprillini kestvatele ohvitseride kursustele. Kevadtöödeni oli veel aega ja kolhoosist äraolekut võimaldati. Mõtlesin – why not.

Toonastes sündmustes on ka naljakat momenti. Alguses pakuti kursusekohti kõigile huvilistele, siis tuli Kaitseliidu peastaabist teade, et inimesi on ikka liiga palju.

Malevas oli meil viis-kuus rühma ja asi taandus selleni, et igast rühmast sai kursustele üks mees. Meie rühmas oli huvilisi kaks, rühmaülem meeste vahel otsustama ei hakanud. Lõpuks võtsin taskust viiekopikalise, viskasime kulli ja kirja.

Mina olen nüüd seal, kus ma olen. Teisest mehest ei tea suurt midagi. Oli see nüüd õnn või õnnetus, aga vahepealne elu on olnud tõesti huvitav.

Millisele inimesele sobib kaitseväelase amet? Kas teie puhul oli see kutsumus või ikka puhas juhus?

Korra- ja distsipliiniarmastus on minu puhul loomupärane. Seda süvendas ka teenistus nõukogude armees, kus esimesed kuud sain Moskva külje all asuvas seersantide koolis kõvasti vatti.

Kui distsipliiniga kord juba ära harjud, on selles väga lihtne elada. Vahel naine viskab seda isegi nina peale.

Mulle meeldib, kui asjad on hästi tehtud, on korras. Kui näen, et ei suuda midagi korralikult ära teha, siis parem ei teegi.

Osalesin teisel ohvitseride väljaõppekursusel. Meid oli oma 80 meest. Kui neid on jäänud praeguseks teenistusse 5–10, on isegi hästi.

Minu esmahuvi oli õppida juurde midagi uut, mitte siduda end tegevteenistusega. Maleva pealikul Neeme Välil oli vaja pagunitega poisse ja ta ei lasknud mind kuhugi. Nii sai minust Järva maleva lipniku auastmes instruktor. Seda aega oli kaks aastat.

1994. aastal tuli tolleaegselt kaitseväe juhatajalt kindral Einselnilt kutse tulla vestlusele. Kindralit polnud ma varem näinud. Läksin, endal jalad all värisemas, ja sain pakkumise tulla tööle peastaapi.

«Ma ei oska siin midagi teha, härra kindral,» vastasin. «Pole mul ei vastavat haridust ega väljaõpet.»

«Vaat selle pärast sa siia tuledki, meie hakkame sind siin õpetama,» vastas kindral.

Olin noor värske materjal, mida oli hea voolida.

Algusaastad olid rasked, väga rasked. Hüpet, kus ametiredelil jäetakse korraga väga palju astmeid vahele, pole lihtne teha. Normaalne oleks olnud kasvada edasi kodumalevas või mõnes väeosas.

Peastaabis olin neli aastat.

On Eesti senised riigikaitselised valikud olnud õiged?

Eesti senised valikud upitavad meid liitlaste silmis kõvasti ülespoole. Eesti on NATOs väga tunnustatud ja seda oma tublidele sõdurite, välismissioonides osalemise ning SKP-st 2% moodustavate kaitsekulutuste tõttu.

Liikmesriigina tunneme end võrdväärse partnerina nii Ameerika Ühendriikide kui Suurbritannia juures. Oleme seal tõeline eeskuju!

Eesti-suuruse riigi puhul ei näe ma senisele riigikaitsemudelile alternatiivi. Peab säilima ajateenistus, mille põhjal ehitame üles oma reservi. Ajateenistus on ka professionaalsete üksuste, ohvitser- ja allohvitserkonna taimelava.

Paljud NATO riigid, kes majanduslikul kõrgajal läksid üle palgaarmeele, vaatavad nüüd suure murega tulevikku. Riigikaitses on omad reeglid. Teatud territooriumiga riigile on vaja teatud arv riigikaitsega tegelejaid. Vajaminevat hulka elavjõudu ülal pidada on üsna kallis lõbu.

Kaitseliitki sobitub Eesti riigikaitse süsteemi hästi. Kaitseliitlased on see meeskond, kes on alati kohal. Nad tunnevad kohalikku maakonda, selle iga küla, maja ja põõsast – nemad on kohapealse riigikaitse parim valik.

Kuivõrd kursis olete praegu Kaitseliidu Järva maleva tegemistega?

Ma ei tea, kas olen endiselt Järva maleva hingekirjas (malevapealik major Niglase andmetel on – toim).

Olen vahepealsel ajal olnud maleva tegemistest palju eemal. Tunnistan ausalt, nappidel vabadel nädalavahetustel pole ma suutnud selleks aega leida.

Kas mõnda kohta saate pidada ka päris oma koduks või on kodu kõikjal, kus jope ripub?

Selline koht oli ja on meil Türi-Allikul.

Pere jaoks oli kodu enne välislähetust kogu aeg seal, mina sain kodus olla valdavalt nädalavahetustel. Aastaid sai elatud nii, alles välisteenistusse minnes saime lõpuks pikemalt perena kokku.

Arvatavasti see kodu Järvamaale jääbki.

Viljar Schiff

HARIDUSTEE

1971–1979 Paide 1. ja 3. keskkool, VIII klassi

1979–1982 Paide 25. kutsekeskkool, maaparandustööde mehhanisaator

1992 Ohvitseride väljaõppe- ja täiendkursused

2001–2005 Mainori kõrgkool, ärijuhtimine

2003–2004 Baltic Defence College, Joint Command and General Staff Course

2006 Tallinna Ülikool, organisatsioonikäitumine

2008 NATO Defence College, Roomas

TEENISTUS

1982–1983 EPT Paide, maaparandustööde mehhanisaator

1983–1985 Teenistus Nõukogude Armees, rühmaülema asetäitja

1985–1992 Kolhoos Kirna, mehhanisaator

1992–1994 Kaitseliidu Järva malev, instruktor

1994–1998 Kaitsejõudude Peastaap, operatiivohvitser

1998 Rahutagamismissioon Bosnias, ESTPLA 6 kontingendivanem/pataljoni staabiohvitser

1999–2001 Balti pataljon, staabiülem

2001–2003 Balti pataljon, ülema asetäitja

2003–2007 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, üldosakonna ülem

2007–2008 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, ülema kohusetäitja

2008–2010 EV alaline esindus NATO juures, sõjalise esindaja asetäitja

2010 Sõjaline esindaja SHAPE’i juures

AUASTMED

1983 nooremseersant (NSVL relvajõud)

1984 seersant

1992 lipnik (Eesti kaitsevägi)

1994 nooremleitnant

1995 leitnant

1998 kapten

2003 major

2007 kolonelleitnant

2011 kolonel

TEENETEMÄRGID

1997 Kotkaristi raudrist

2000 Kaitseväe teenetemärk

2000 Kaitseliidu teenetemedali III klass

2001 Rahuoperatsioonide Keskuse teenetemärk

2001 Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge»

2008 Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist

Allikas: Viljar Schiff

KOMMENTAAR

Aarne

Ermus

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem, kolonel

Tean kolonel Viljar Schiffi juba oluliselt varasemast ajast kui tema teenistus ühendatud õppeasutustes. Tutvusime temaga 90ndate keskel, kui töötasime kaitseväe peastaabi operatiivosakonnas.

Kolonel Schiff on olnud kohusetundlik ohvitser, kes on teinud kõike südamega. Tema puhul väärib esiletõstmist, et ta on alati püüdnud uute teadmiste ja enda edasiarendamise poole.

Ka koolis üldosakonna ülemana töötades andis ta endast parima. Tulles 2007. aastal ühendatud õppeasutustesse, leidsin eest toimiva organisatsiooni, selles oli üldosakonna ülema roll kindlasti vägagi oluline.

Töö NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri juures nõuab ohvitserilt eelkõige head keeleoskust ja NATO juhtimisstruktuuride tundmist.

Samuti on vajalik laiem kultuuritunnetus, sest seal tööl olles tuleb arvestada erinevatest kultuuridest pärit inimestega. Sellele aitab kaasa pikk elu- ja teenistuskogemus, seetõttu ongi kõrgemates staapides valdavalt vanemohvitserid.

Üks oskus, mida seal samuti vaja läheb, on oskus orienteeruda infotulvas, mis staabis liigub. Kolonel Schiffi ametikohal NATO operatiivjuhatuse juures on Eesti rahvuslikele huvidele olulise ja kriitilise info väljaselekteerimine peamine töö.