Pärast ligi viit aastat depressiooni põdemist on loos Margiti nime kandev naine leidmas jälle teed tavaellu, kuid päris terveks saada ei looda ta enam kunagi.
Masenduses inimene ei oota kaastunnet
23. jaanuar 2013, 15:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtuma tulles on üle 40aastane Margit stiilselt riides, naeratab ja viskab nalja. «Teeme foto, kuid ainult selja tagant! Joon teed, olgu, kas nii on hea? No tee veel klõpse!» suhtleb ta piltnikuga.
Niipea, kui Margit oma lugu rääkima hakkab, kaob tema näolt naeratus ja pilk vaatab kaugusse.
«Tean, et olin kui inimvare, kuid ma ei tahtnud veel surra. Olen tänulik naabrile, kes mu asjad pakkis ja haiglasse suunas. Pääsesin nii hullemast.
Räägin täna siin kõigest sellest kui halvast unenäost, kuid päris endiseks ei saa ma enam kunagi. Oskan vaid oma emotsioone kontrollida ja elan enam-vähem normaalset elu.
Millal kõik algas, ei tea täpselt öeldagi. Emotsionaalse inimesena oled ju kõigest üle, püüad täita kõiki kohustusi, ei oska «ei» öelda ja tagajärg on kukkumine jalapealt.
Ei tõuse enam voodist, ei taha enam midagi, annad elule alla. Jõuad mõelda veel nii palju, et helistad töökohta: olen haige, kuid sa ei saa aru, mis sinuga toimub.
Oled kogu aeg olnud korraldaja, särav siin ja elurõõmus seal. Järsku ütled kõigest ära – oled kui kest, tühjaks pigistatud sidrun, kes ei taha enam elada. Ja siis on abi vaja! Ei aita, et keegi hoiab su kätt ja lullutab, see pigem ärritab.
Läksin perearsti juurde, kes andis endast kõik. Eriti tänulik olen talle vestluste eest lastega. Ta nägi minu kaost ja kui ta muud teha ei osanud, siis vähemalt rääkis lastega. Kuidas nad selles olukorras end kaitsta saaksid ja oskaksid minuga käituda, kui näiteks aina nutan või juhtun nõusid lõhkuma. Kõige rohkem kannatas mu teismeeas poeg. Temal oli kõige raskem, ta elas ju minuga koos ja pidi kõigega hakkama saama. Meie rollid olid vahetunud.»
Margit räägib seda vaiksel häälel, pilk lauale suunatud. Järgneb pikk vaikus.
«Kuid ei tohi jääda apteegi testriks, üks antibiootikum, teine. Hea, et mu organism vedas end kõigest välja, kuid tagantjärele tean, et seda poleks nii kaua pidanud taluma.»
Margit tõstab esimest korda jutuajamise jooksul pilgu üles.
«Sa saad veel suurema löögi sellest, kui teistele andjana ja vaid nende heaoluga arvestajana avastad, et nüüd, kus ise vajad abi, pole kedagi sinu juurde tulemas.
Nad hoopis süüdistavad sind, et sa pole enam endine. Mis sul viga on? Mis sa jonnid? Oled nii tujukas, ole normaalne nagu enne.
Nad ei saa aru, et vajan ise abi. Kõige rohkem arvasin olevat tuge oma inimestest, kuid nad keerasid hoopis mulle selja. See oli veel kord löök.»
Margit ütleb seda murduval häälel.
«Abi tuli naabrinaiselt, kes nägi kõrvalt, mis minuga sünnib. Ta oli justkui parim sõbranna, kes püüdis mõista, ei süüdistanud, vaid pakkis mu koti siis, kui olin endale teadmata tema juurde läinud. Ma ei tajunud enam ümbritsevat. Ta pani mu bussi peale ja ütles, mis kell pean kohal olema.
Olin kui tomp, keda tõsteti siit punktist sinna punkti. Usaldasin teda ja olen tänulik, et sain ravile psühhiaatriahaiglasse. Ei tohi tunda valehäbi selle haigla ees!»
Margit võtab jälle mõttepausi. Rüüpame teed.
«Inimesed on seal professionaalsed, oleksin pidanud nendeni kiiremini jõudma. Ise ei lähe haiglasse, keegi peab sind sinna lükkama. Sa ei taju vajadust nii, nagu sa ei taju aastaaegade vaheldumistki. Sul on kõigest ükskõik, kuid ei tohi vastu punnida.
Loodad, et tablette võttes läheb paremaks, kuid no ei lähe. Hakkad hoopis tajuma, et sured ära. Mäletan, et oli mõte: issand kui kole, lapsed hommikul ärkavad ja olen külm! Mõistsin, et mul pole veel aeg minna, läksin naabrinaise hoovi ja olin talutatav.
Esimene kord haigla veel ei aidanud, olin seal neli korda. Võitlen ellu tagasituleku eest viiendat aastat. Sa ei tohi ravi katkestada ja jätta rohtu võtmata! Võtan siiani, kuigi palju väiksemates kogustes.
Kui läks halvemaks, helistasin kohe ja sain nõuandeid või mind kutsuti tagasi. Läksin, enam ei punninud vastu.
Nüüd on helistamisi jäänud aina harvemaks, kuid mul peab olema teadmine, et nad on telefonikõne kaugusel. See pole nagu gripp – kuu aega ja kõik. See on pikk protsess ja sada protsenti endiseks ma ei saagi enam.
Oluline on teada, kuidas ennast päästa, kui tekivad mõõnad. Kui tuleb enesehaletsus, tead, et peadki natuke nutma, kuid teadlikult tuled sellest välja.
Pead lubama endale puhkeaega, kui tekib jõuetustunne. Oskad öelda endale: ma ei pea midagi. Võtad aega endale.»
Margiti hääl muutub aina enesekindlamaks.
«Ravi on aidanud mind nii kaugele, et oskan langusi võtta kui hetki. Nõnda võtsin ka tööotsinguil eitavaid vastuseid. Nüüd olen jälle klienditeenindajana rakendust leidnud, kuigi tööandjad on teised. See on valdkond, mida oskan ja naudin. Rahvamasse nüüd küll väldin, kuid praeguses töökohas on võimalus ennast laadida, on piisavalt puhkeaega.
Olen praegu paar päeva viirushaigusega haiguslehel olnud ja juba tahan tööle. Tunnen oma klientidest puudust.
Tööandja mu haigusest ei tea ja nii ongi parem, sest ma ei vaja kaastunnet, vaid teadmist, et olen oma uues elus väärtustatud.»
Tohutu infotulv külvab paanikat
Ingrid
Alt
Vee perearstikeskuse perearst
Depressiooni tuleb mul nädalas diagnoosida kaks-kolm korda, raskemaid vorme ehk kord kuus.
Kui näiteks grippi haigestujale saab ravi määrata telefoni teel, siis depressiooni puhul mitte. Nii diagnoos kui ka ravitaktika valik pole nii lihtne.
Kindlasti on vaja patsiendiga vestelda ja see võtab sageli tunni. Oluline on haiguse kestuse ja olemuse kohta parema ülevaate saamiseks täita emotsionaalse enesetunde küsimustik.
See annab teada, kas on tekkinud kurnatus, vallanduvad paanikahood, on tegemist unehäirete või isiksuse probleemidega.
Nii diagnoosimisel kui ka ravis kasutan kindlasti kliinilise psühholoogi abi. Psühhoteraapiata depressiooni ravi ma ette ei kujuta.
Kindlasti on depressiooni haigestumine tõusuteel. Elutempo ja -nõudmised on aastatega oluliselt muutunud, inimene on jäänud rohkem iseenda ja arvutiga üksi.
Kui palju on seltskondlikke üritusi, sõbrannadega-sõpradega istumisi? Ma ei mõtle veebikesekonda, vaid koosolemist, kuid inimene vajab neid.
Tõusuteel on paanikahäired – tohutu infotulv külvab inimesse paanikat.
Suurenenud on üksi alkoholi pruukimine. Vanasti joodi, sest on hea seltskond, nüüd juuakse, sest see maandab paanikat ja depressiooni. Juuakse üksi arvuti, teleka ees.
Haigestuvad nii noored kui ka vanemad, nii mehed kui ka naised, pole ei vanuselist ega soolist vahet. Küll olen märganud rohkem vanemate inimeste depressiooni.
Vanemad inimesed ei taha endale sageli tunnistada, et on depressioonis. Neil on hirmud, paanika tuleviku ees. Vanemate inimeste depressiooni peaksime rohkem märkama ning vererõhu ja südamehaiguse asemel sageli hoopis depressiooni ravima.
Kodused, kes märkavad teisel psüühikaprobleeme, peaksid proovima leida võimaluse viia pereliige arsti või kliinilise psühholoogi juurde. Abita ei või inimest jätta. Kindlasti rääkige, rääkige ja puudutage lähedast.
Kui näiteks alkohoolik vahel ei tunnista üldse oma haigust, siis depressiooni endale tunnistatakse, kuid kardetakse, et teised peavad «hulluks», ega julgeta oma murest rääkida.
Haigekassa hüvitab depressiooni tabletiravi 50 protsendi ulatuses, aga psühhoteraapiat ei hüvita, mis on tõsine probleem. Tõenduspõhise psühhoteraapia kättesaadavus on meie riigis väga kesine.
Depressiooni põhjustavad töötus ja pereprobleemid
Margit
Jullinen
Süda-Eesti sotsiaalkeskuse psühholoog
Et depressiooni diagnoositakse Eestis iga aastaga üha rohkem, on oluline pöörata sellele tähelepanu.
Tihti ei taha inimene depressiooni tunnistada või tal on häbi pereliikmete ja sõprade ees. Samuti võib ta tunda, et on oma muredes süüdi ja peab ise hakkama saama.
Kui näete, et teie lähedane hoiab omaette, on kaotanud huvi pere, sõprade, töö vastu, julgustage teda pöörduma psühholoogi või arsti poole. Lähedaste toetus on depressiooniravis olulisel kohal.
Diagnoosi paneb psühhiaater või perearst. Inimesega vesteldes ning teste tehes tuleb välja, kas on lisaks psühholoogilisele nõustamisele vaja pöörduda ka arsti poole.
Süda-Eesti sotsiaalkeskusse pöördujate hulk on viimase aastaga suurenenud, sealhulgas on neid, keda kimbutavad stress, depressioon ja enesetapumõtted.
Kindlasti on depressiooni nii naiste kui meeste hulgas, kuid mehed pöörduvad oma murega psühholoogi või psühhiaatri poole harvem, seega võib statistiliselt öelda, et pöördujaid on olnud rohkem naiste hulgas.
Meeste depressioon on ilmnenud sageli siis, kui nad on vastuvõtule tulnud või suunatud alkoholiprobleemi ja/või suurenenud agressiivsuse tõttu.
Depressiooni põhjustavad erinevad tegurid. Meie klientide hulgas on peapõhjus olnud töötus, pereprobleemid ja pikaleveninud stress.
Lisaks psühholoogilisele nõustamisele oleme soovitanud pöörduda psühhiaatri või perearsti poole, kes määrab antidepressandid või suunab haiglaravile.
Kindlasti käib paralleelselt raviga edasi psühholoogiline nõustamine.
Abi vajavad aina nooremad
Silva
Ott
Kesk-Eesti noorsootöö keskuse psühholoog
Üle kümneaastase psühholoogitöö kogemuse juures pean tunnistama, et meeleoluhäiretega (sh depressioon) laste hulk aina suureneb.
Vestlusi, testidele ja küsimustikele vastamist tuleb ette aina nooremate lastega. Mina depressiooni ei diagnoosi, vaid saadan tunnuste ilmnedes lapse arsti konsultatsioonile.
Arsti juurde on tulnud suunata ka algklassilapsi. Mida kiiremini saadakse ravile, seda suurem on võimalus, et uuesti haigestumine väheneb.
Tihti seostame laste ja noorukite puhul meeleolumuutusi teismeeaga, kuid tuleb eristada arengumuutusi ja psüühikahäirete sümptomeid.
Lapse depressiooni pilt võib mõnevõrra erineda täiskasvanu omast. Kui ilmnevad muutused lapse mängulises tegevuses, muutub suhtlemine sõpradega, halveneb õppeedukus, kui laps on nutune, kergesti ärrituv ja pinges, siis tasub olla tähelepanelikum ja leida aega temaga rääkida.
Suurem oht depressiooni haigestuda on lastel, kellel on varajases lapseeas jäänud puudu emotsionaalsest lähedusest, täiskasvanud inimese antavast turvatundest.
Lapsed vajavad hoolt, hoolimist ja armastust. Nad ei taha saada kiiresti iseseisvaks, piiride puudumine tekitab lastes ärevust ja pinget, mis loob soodsa olukorra depressiooni kujunemiseks.
Riskifaktorid on veel stressiolukorrad peres: lähedase kaotus või raske pikaajaline haigus, pidevad tülid, vanemate sõltuvushäired. Soodustavad asjaolud on koolikiusamine, samuti õpiraskused.
Arvuti otseselt depressiooni ei põhjusta. Tihtipeale noored põgenevad arvutisse närvilise koduse õhkkonna või kooliprobleemide eest.
Raseduskriisi nõustajana on hea meel teada, et üha rohkem on noori teadlikke naisi, kes oskavad ja julgevad abi küsida. Teatakse rohkem ka sünnitusjärgsest depressioonist. Teinekord ongi küllalt ärakuulamisest, toetavast vestlusest ja suunavatest nõuannetest.
*Silva Ott on ka perenõustaja Türi nõustamiskeskuses ja raseduskriisi nõustaja sihtasutuses Väärtustada Elu.
SÜMPTOMID
•Meeleolu alanemine, negatiivsed emotsioonid domineerivad pikema aja vältel.
• Huvide ja elurõõmu kadumine – võime tunda häid emotsioone on vähenenud või kadunud. Huvi ja rahuldustunde kadumine tegevusest ja sündmustest, mis muidu olid meeldivad.
• Alanenud enesehinnang ja eneseusaldus.
• Süü- ja väärtusetustunne.
• Trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku.
• Enesekahjustuse või suitsiidimõtted või -teod.
• Häiritud uni; liigvarajane ärkamine hommikul (kaks või rohkem tundi enne tavaaega);
• Isu alanemine (vahel harva söögiisu kõrgenemine).
• Depressioon on sügavam hommikul.
• Psühhomotoorne pidurdus või rahutus (peab olema selgelt märgatav käitumises ja ka teiste inimeste täheldatud või kirjeldatud).
Allikas: www.kliinikum.ee
DEPRESSIOON
• Tänapäeval on depressioon üks sagedasemaid tervisehäirete põhjuseid.
• Eestis 1997. a tehtud terviseuuringu tulemusel on depressiooni 11% elanikest, naistel tihemini kui meestel.
• Depressiooni võib haigestuda suvalises eas, siiski on Eestis enim ohustatud isikud vanuses üle 65 aasta. Keskmine vanus haigestumisel on 20ndate lõpp.
• Tüüpiliselt arenevad sümptomid päevade või nädalate vältel. Alguses on ärevus, paanikahood, foobiad. Harvem on haiguse algus järsk.
• Sel juhul on tavaliselt tegemist raske psühhosotsiaalse stressoriga, sagedamini lähedase surm, abielulahutus, olulise suhte lõpp, harvem lapsesünd.
• Ravitakse antidepressantide, antipsühhootikumide ja muud psühhofarmakonidega ning raskemaid vorme psühhoteraapia ja muude ravimeetoditega.
Allikas: www.kliinikum.ee