Iseseisvuse väljakuulutamine nõudis Amblas ohvreid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Levinud arvamuse kohaselt kulges Eesti omariikluse loomine 95 aastat tagasi rahumeelselt – seni Eestit valitsenud enamlased põgenesid koos vene vägedega ja iseseisvuslastel avanes võimalus enne Saksa sõjajõudude saabumist iseseisvus välja kuulutada.
Enam-vähem nii see oligi, kuid päris ilma kokkupõrgete ja ohvriteta siiski läbi ei saadud.
Enamasti on ajalookirjanduses tähelepanu pööratud lahingutele, mis leidsid aset lahkuvate punaste ja edasitungivate sakslaste vahel (nt Orina mõisas), kuid mainitud on ka siin-seal aset leidnud väiksemaid tulevahetusi, kui Eesti rahvuslikud jõud kaitsesid maad röövivate ja purustavate vene soldatite eest.
Põhjalikumalt on kirjeldatud relvakokkupõrkeid iseseisvuslaste ja punamadruste vahel Tallinnas ööl vastu 25. veebruari.
Seevastu Aegviidu omakaitse lahing punastega Amblas 25. veebruaril on jäänud peaaegu tähelepanuta.
Tõsi, äsja avaldas Henn Sokk nimetatud sündmusest asjakohase ülevaate Ambla vallalehes, kuid lahingu erakordsus omas ajas lausa nõuab selle laiemat teadvustamist, eeskätt muidugi järvamaalaste hulgas.
25. veebruaril 1918 Ambla lahingus langenud – raudteelane Hans Rekka, taluperemees Gustav Tiismann ja puidukaupmehe sulane August Matsberg – olid esimeste seas, kes tõid oma elu ohvriks äsja väljakuulutatud Eesti Vabariigile ning väärivad mäletamist, nagu ka kõik teised kokkupõrkes osalenud Aegviidu ja Ambla mehed.
Seetõttu andkem sõna Ambla lahingus osalenud Aegviidu postkontori ülemale Eduard Piibemannile (Piibelaan), kes pani oma mälestused kirja 1937. aasta suvel.
Tänini Riigiarhiivis (ERA.31.6.54) tallel olevad meenutused avaldatakse siin kärbetega, täies mahus on need kõigile huvilistele kättesaadavad digiteeritud kujul Saaga keskkonnas Rahvusarhiivi kodulehel.
Eduard Piibemanni mälestused
Olin 1917. ja 1918. aastal lähedas ühenduses Aleksander Veileriga. [---] Veebruarikuu alul tegi A. Veiler oma korteris S. Arehna tän. minu tuttavaks K. Pätsiga, kes minule ülesandeks tegi organiseerida Aegviidus «Omakaitse» rühm ja muretseda sellele sõjariistad. [---]
K. Pätsult saadud ülesannetele vastavalt organiseerisin usaldatavamatest meestest umbes 10-mehelise omakaitse salga.
Siis teatasin Veilerile, et salgal puuduvad relvad. Veiler andis nõu neid muretseda tuttavate sõjaväelaste käest, ühtlasi andis ta mulle oma jahipüssi ja koos temaga ostsin linnast «nagani».
Samal õhtul sain Veileri korteris K. Pätsiga kokku ja kuna mul seisis ees sünnipäev, küsisin, kas ma ei võiks järgmine päev Tallinna sõitmata jääda [---]
Lahkudes andis Johanna Päts esikus mulle paki 3 pudeli veiniga, öeldes – hr. Pätsi poolt. Jaama jõudes nägin ühes kaubavagunis istuvat kaht vene sõdurit – vagunis aga paistis virnas püsse ja muud sõjavarustust.
Kui üks sõdur ära läks, pakkusin teisele suitsu ja tegin juttu. Mees kirus oma elu ja olemist. Hakkasin ettevaatlikult pärima, kas ta ei tahaks mulle ühte püssi müüa – jahilkäimiseks. Pakkusin K. Pätsi käest saadud veinipudeleid ja 40 rubla raha. Vein pani soldati silmad särama ja lubas anda nii palju kui tahan. Saingi neli püssi ja viisin need kaubavagunite tagant postvaguni.
Nähes, et mind keegi tähele ei pannud, läksin tagasi ja tõin veel 2 püssi. [---] Öösel toimetasin püssid postvagunis Aegviitu ja teisel sõidul Tallinna teatasin Veilerile, et meie salk on osalt relvadega varustatud. [---]
Venemaale sõitvad soldatid tegid äri
24. veebruaril oli rahvas maal ärevil. Teati, et Saksa väed on Tallinna ligidal, aga seisukorrast Tallinnas ei teatud midagi kindlat.
Tallinnast väljuvad rongid olid tulvil täis eraisikuid kui ka sõjaväelasi, kuid nende käest midagi kindlat teada ei saadud.
Venemaa poole sõitvad soldatid tegid aga äri – pakkudes müüa kottide viisi suhkrut, riisi jne. [---] Õhtul rahva ärevus kasvas. Küsiti üksteise käest teateid. Arvati, et Tallinn langeb varsti sakslaste kätte ja kardeti taganevate vene väeosade läbiminemist.
Üks omakaitse salga liige, Jaan Roosileht Jäneda mõisast [---] soovitas Jäneda mõisa punastele telefoneerida, et nad saadaksid mõned mehed püssidega Aegviitu, elanikkude kaitseks vene väeosade taganemisel, ja kui nad tulevad, neilt püssid ära võtta, sest meil oli neid vähe.
Jänedalt saadeti aga ainult kaks meest, üks suure habemega vanamees, äge kommunist ja poisikeseohtu noormees. Öösel, kui telegramm tuli, et vabariik on välja kulutatud, võtsimegi neilt püssid ära.
Öösel, vastu 25. veebruari, sain raudtee telegraafi kaudu Tallinna p[osti].-t[elegraafi]. kontori komandandi Theodor Kääriku allkirjaga telegrammi, et Eesti Vabariik on välja kuulutatud, trükitud manifesti selle üle sain pea samal ajal Tallinna poolt tulevalt rongilt. Tegin kohe omakaitse salga liikmetele varem saadud juhtnööride alusel korralduse pidada kinni läbiminevad vene väeosad ja neilt sõjariistad võtta ära.
Panin maanteele poolteist kilomeetrit Tallinna poole valve välja, sama Aegviidu jaama juure [---] Paar tundi hiljem teatas üks jaama juures maanteel seisvaist valvureist, et nemad on kinni pidanud ühe vene väesalga.
Ruttasin kohale. Lugesin vene ohvitserile ette vabariigi väljakuulutamise telegrammi ja nõudsin sõjariistade äraandmist.
Ohvitser oli nõus, palus ainult ühe püssi nendele endakaitseks alles jätta. Seda me lubasime, sama jätsime neile järele ka suhkru ja riisikotid, teisi toiduaineid neil regedes näha ei olnudki. Andsin vene ohvitserile ühtlasi allkirja äravõetud kahekümne püssi kohta [---]
Kohalikud kartsid punaste «veresauna»
25. veebruari hommikul helistati minule Amblast, Ambla postkontori ülema Schütsi poolt, et Ambla punased ähvardavad korraldada «veresauna», ja palus Aegviidu omakaitse liikmeid appi sõita.
Saatsin ühe mehe omakaitse liikmeid kokku kutsuma. Veidi hiljem helistati Järva-Jaanist, sealse kirikuõpetaja poolt ja paluti sama abi punaste vastu.
Omakaitse salga mehed tulid rutates kokku, tuli ka teisi mehi. Lugesin neile ette vabariigi väljakuulutamise telegrammi ja manifesti, teatasin Ambla ja Järva-Jaani appikutsetest ja jagasin veel püsse neile, kellel relvi ei olnud ja soovisid kaasa tulla. [---]
Otsustasime meestega, et enne kui läheme Amblasse, lööme punastega Jänedal lahingu ära. Võtsime jaamas viibivad puukaupmehe Lungi ja veel kellegi teise mehe hobused – kokku viie reega, mehed asusid peale ja kihutasime umbnelja Jäneda poole.
Kui palju täpselt mehi oli, seda ei mäleta, ei mäleta ka teised kaasvõitlejad praegu. Aegviidus oli regedel üle 20-ne mehe, – peale omakaitse liikmete tulid mitmed mehed vaimustatult kaasa ja teel kogus neid veel juure. [---]
Jäneda mõisa lähedal pidasime silmapilgu nõu ja otsustasime siis joosta tormi – hobustega mõisa sisse sõites. Kihutasime siis umbnelja edasi, jätsime hobused talli nurga taha ja tormasimegi mõisa sisse, püssipäradega mõisa kontori uksi lahti lüües.
Mõisa kontor oli puupüsti punaseid täis ja neile oli jõutud parajasti püssid välja anda. Käratasin – käed üles! Punased olid nii kohkunud, et lasid püssid kolinal põrandale kukkuda. Korjasime püssid kokku ja käskisime mehed minna igaüks oma koju ähvardusega maha lasta, kes julgeb välja tulla.
4 meest jätsime kohale valvama ja võtsime mõisa tallidest uued hobused. Siis kihutasime edasi – Ambla poole. [---]
Sõitsime edasi, Ambla alevisse sisse. Käisin tuttava majaomaniku Normanni juures ja pärisin teateid olukorra kohta. [---] Äkki jooksis üks naine uksest sisse meie juure ja teatas – punased sees.
Jooksime välja. Järva-Jaani poolt oli tulnud suurem salk sõdureid ja erariides mehi. Näha oli umbes 20 hobust regedega, surnuaia ja kirikuõpetaja maja taga võis neid olla rohkem. Punaste arvu võis lugeda 60-70 mehele. Nad olid regedelt maha tulnud ja seisid vaikselt, ainult voori tagumiste hobuste juures oli liikumist märgata.
Esimene langenu sai kuuli selga
Punaste juure jõudes lugesin neile ette vabariigi väljakuulutamise telegrammi ja teatasin, et neil tuleb sõjariistad ära anda. Punased ei vastanud ainsatki sõna, ei liigutanud nüüdki end paigast.
Kordasin nõudmist ja haarasin lähema mehe püssist kinni, et seda ära kiskuda. Sama tegid ka Roosileht ja Luur. Järsku kõlas punaste tagumiste regede juurest kaks pauku. Kuulid vingusid üle meie peade. Käsutasin – mehed pikali ja tuld.
Oder ja Joosepson andsid vist esimesed paugud meie poolt. Üks vastastest tuikus ja kukkus. Punased avasid ägeda tule. Neil oli hea seisukoht surnuaia müüri taga. Aia peale seadsid nad kuulipilduja ja panid selle tööle. Meie olime pikali lagedal maal. Käsutasin meestele – majadesse laiali joosta.
Siis langes ka esimene meie mees. Hans Rekka sai kirikumehe maja taha joostes kuuli selga ja kukkus. Minu püssil – see oli ameerika vinchester – läks esimest pauku lastes lumi luku vahele ja püss ei töötanud.
Luur, kes nägi, et püssi kõrvale viskasin ja «naganist» tulistama hakkasin, pakkus mulle oma püssi ja hakkas minu oma puhastama lumest.
Mina nägin see päev esimest korda ameerika püssi. Jooksime siis Luuriga kahekesi meile lähemasse – kirikumehe majasse. Nüüd avati ka selle maja peale äge kuulipilduja tuli ja kuulid jooksid raginal seinast läbi.
Luur puhastas mu püssi ära. Ise olin sel ajal soojamüüri taga varjul (sest see oli minu esimene lahing ja kuulipilduja viis mu «verest ära»).
Siis läksin aga majast välja ja hakkasime tulistama edasi – mina majanurga ja Luur kuurinurga tagant. Sihtisime aiale ülesseatud kuulipilduja pihta.
Punased olid meist umbes 100 meetrit kaugel. Kuulipilduja juures sai neil paar meest haavata, ja siis kuulsime, kuidas ohvitser käsutas oma mehi kuulipilduja juure, aga keegi ei läinud. Kuulipilduja jäigi vaikseks.
Ühtlasi märkasime, et Ambla elanikud meile kaasa aitavad. Punaste pihta tulistati sealt, kus meie mehi ei olnud.
Tormijooks
ebaõnnestus
Lõpuks andis Luur nõu – jookseme tormi. Arvasin, et seda tuleks teha. Luur hakkas kohe kõvasti karjuma ja tormas maja nurga tagant välja. Samal silmapilgul sai ta kuuli vasakusse käevarde.
Luur hüppas tagasi ja näitas oma kätt – käsi oli hirmsasti purustatud, nähtavasti lõhkeva kuuliga. [---] Kutsusin Roosilehe, kes teise maja nurga tagant tulistas punaseid, vabastasime ühe hobuse, kelle ohjad reeaiste ja jalaste vahele olid läinud, aitasime Luuri reele ja ta kihutas otse üle soo Aegviidu poole, kust ta pärast lahingut tagasi sõites minu korterist ees leidsime ja õhtuse rongiga Tapale arsti juure saatsime.
Vahepeal olid teised mehed tulistanud edasi. Kuid punased olid vähehaaval tõmbunud tagasi ja siis kihutanud minema.
Lahing lõppes nii, et peaaegu ei pannud tähelegi, kui punased olid läinud. Ainult mõni üksik punane oli näha kaugel põgenemas, kui sai ringi nende seisukohale mindud. [---]
Muidugi olid kõik lahingukaaslased iseseisvuse väljakuulutamisest suures vaimustuses ja tegutsesid täie hooga ja julgusega, kuid iseäranis heameelega tuletan meele Aegviidu raudteelasi, kes algusest peale kõik kaasa tegid elu kaalule pannes. Meil olid ainult lühikesed telegrammis ja manifestis antud korraldused tegutsemiseks – ei teatud, mida tehakse mujal, missugune olukord Tallinnas. Arvan, Aegviidu omakaitse salk oli ka vist omalaadne sel ajal maal. [---]