Tartu Ülikooli Türi kolledži tudengid leidsid oma uurimistöös, et inimeste omaalgatuslik metskitsede toitmine toob loomadele rohkem kahju kui kasu.
Omaalgatuslik söötmine metskitsi ei aita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mariliis Hommik, Liisi Teder ja Alan Olonen said töö kirjutamise mõtte Järva Teataja artiklist üha enam linna sattunud metskitsedest.
Alan Olonen selgitas, et üks töö kirjutamise ajend oli ka soov ise loomi kuidagi aidata. «Aga et ulukibioloogia loengust jäi meelde, et nende toitmine pole alati hea mõte, tahtsimegi välja uurida, kuidas käituda,» põhjendas ta.
Hein mõjub kitse
tervisele halvasti
Uurimus selgitas, et jäljeindeksi järgi on 2010. aasta seisuga Eestis metskitsi umbes kaks isendit ruutkilomeetri kohta.
Arvukuse vähenemise põhjusi võib olla mitu, kuid neist peamiseks tuleks pidada ilveste arvu suurenemist ja samal ajal kitsede küttimise tõhustumine. «Möödunud talve pikk külm oli samuti oluline suremustegur, mistõttu hukkus talve teises pooles metskitsi märgatavalt rohkem kui eelnevatel aastatel,» järeldab uurimistöö.
Üks kitsede suremuse suurendaja oli ka viirushaiguste levik, mis tulenes metskitsede massilisest kogunemisest söödakohtade juurde ning tegi nad kiskjatele kergemini kättesaadavaks.
Uurimusest selgub, et üldiselt piirdub meil kitsede lisasöötmine heinte panekuga söödasõimedesse. Kuid kuiva heina söömise tagajärjel suureneb loomade veetarve umbes kolm korda, misjärel püüavad nad leevendada veepuudust lume söömisega, mis suurendab veelgi energiakulu ja tervise halvenemist.
Seega valdavalt heinast koosnev talvine dieet võib hoopis kahjulikuks osutuda, mistõttu tuleb heinaga söödasõimedesse kindlasti lisada mahlakaid söötasid.
Inimesed, kellel tekib mõte kitsedele metsa süüa viia, peaksid olema ettevaatlikud. Keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männili hinnangul võib metsloomade toitmine mõne metskitse päästa, kuid nende arvukuse kahanemist see ära ei hoia.
Veel toob Peep Männil toitmise miinuseks, et söötmispaikadest võivad saada kitsedele ökoloogilised lõksud kiskjate kohalemeelitajatena.
Samuti on parasiitide ja nakkushaiguste levik söögikohtades palju suurem, sest loomad on hulganisti koos ja jätavad oma väljaheited samasse kohta.
Vale toitmine meelitab kitsed teedele
Männili ütlust mööda peaksid toitumiskohad asetsema metsas hajusalt, et väheneks murdmiste sagedus.
Toit peaks seal olema võimalikult looduslähedane. Näiteks on kitsedele head lehisvihad ja langetatud haavad. Toiduainetest õunad, silo ja vili võivad nende seedesüsteemi hoopis ära rikkuda.
Alan Olonen selgitas, et korra kitsedele metsa toitu viia või toidupoolist aia äärde jätta pole hea. «Inimesed mõtlevad, et saavad ilusaid loomi pildistamas käia, aga kitsed söövad oma ühe portsu paari päevaga ära ja tulevad varsti jälle,» põhjendas ta.
See ongi Oloneni meelest üks põhjus, miks on viimasel ajal väikeasulates sageli kitsi kohatud. Tema meelest on inimesed selles ise süüdi. «Oleme ju kõik näinud, kuidas maantee äärde või aianurka on visatud toidujäätmeid ja siis imestatakse, miks kitsed jooksevad tee peale,» ütles ta.
Teine põhjus, miks kitsed koduaedades käivad, on Oloneni hinnangul jahimeeste tegemata töö.
«Olen suhteliselt kindel, et kui teha uuring, kus piirkondades kitsed rohkem ringi liiguvad, selgub siis sellest ka, kui aktiivselt nendes piirkondades jahimehed tegutsevad,» lausus ta.
Külmade talvede mõju kitsede populatsioonile hindasid uuringus küsitletud jahimehed erinevalt. Lõuna-Läänemaa jahimeeste liidu juht Veiko Laeva hinnangul sellised külmad talved just tugevdavad metskitsede populatsiooni, sest ellu jäävad ainult tugevamad.
Pärnumaa jahimeeste liidu esimehe Jaan Liivsoni ütlust mööda võib jätkuvate krõbedate külmade ja lumerohkete talvede tagajärjel metskits järgmisel aastal haruldus olla.
Abistada saab
lund lükates
Tema eelmise talve kogemus näitas, et metsatukkade ja inimeste elamu lähedale rajatud toidukohad kujunesid metskitsede surnuaiaks ja kiskjate kohalemeelitajateks.
Liivson rõhutas samuti toidu tähtsust, sest kitsi ohustavad kehva toidu söömise järel parasiithaigused, millest üks ohtlikumaid on kõhulahtisus.
Järvamaal vastutab ulukihoolde eest Järvamaa jahindusklubi. Küsitluse käigus selgus, et põhilised hooldetööd, mida tehakse, on lume lükkamine ja lisasöötmine.
Enamik jahtkondi jälgib üks kuni kaks korda nädalas, et metskitsedel oleks lisasööta. Erand oli Päinurme jahtkond, kes käib lisasöötmas siis, kui aega on.
Enamik jahtkondi kasutab lisasöödana teravilju, heina, vihtasid, silo ja soola, kuid vähesed pööravad tähelepanu lisasööda mahlakusele. Erandina tegid seda Kirna, EPT, Lõõla ja Türi jahtkond.
Anna, Järva-Jaani, Jüriöö, Kõrvemaa, Oisu ja Roosna-Alliku jahtkond polnud teadlikud, et ainult kuiva heinaga toitmine on metskitsedele kahjulik.
Alan Olonen rõhutas, et loomade liikumist, nende toitumist ja arvukust jälgivad jahimehed ning kui inimesed oma suva järgi loomi söödavad, võib see jahimeeste tegevuse ära solkida. «Kui tahta kitsi toita, tuleks mõne kohaliku jahimehega nõu pidada,» soovitas ta. «Aidata saab ka talvisel ajal lund lükates, et kitsedel oleks hõlpsam maa peale aset teha ja söögikohtadeni pääseda.»
Metskitsede toitumine
• Metskitsede magu on väike, sellepärast söövad nad vaid kõrge toiteväärtusega taimeosi – pungi, seemneid, vilju, noori puuvõrseid ja -lehti, risoome.
• Suvetoidus on esikohal rohttaimed, lehtpuuvõrsed ja lehed; talvel eelistab kits pohla- ja mustikavõrseid. Paksu lumikatte korral sööb kits lehtpuuvõrseid.
• Söödasõimedesse pandud heina vastu tekib huvi siis, kui muud enam süüa ei ole. Okaspuude võrsed ja okkad muutuvad põhitoiduks kurnatud metskitsedel.
• Metskits on hirvlaste seas toidu suhtes kõige valivam, sest vajab energiabilansi tasakaalus hoidmiseks väheses koguses, kuid kõrge energiasisaldusega toitu.
• Lumevaestel talvedel, kui metskitsedel on kättesaadavad taliviljaoras ja puhmarinde taimed, elavad nad talve üle lisasöödata ega kõhnu märkimisväärselt.
• Metskitsedele on lumikatte kriitiline piir üle 30 sentimeetri. 40-50 sentimeetri paksuse lume puhul vajavad kitsed juba jahimeeste abi.
Allikas: «Metskitsede talvise
lisasöötmise vajalikkus Järvamaal».