Kooli esimene muusikal sündis õpilase uurimusena

Foto: Germo Aabla

• Muusikal oli noorte omalooming
• Osalejad nautisid laval iga hetke
• Etendus tuli suurel laval hästi välja

Tavaliselt jäävad XI klassi uurimused kooli seinte vahele ja peale hindajate ei tea neist keegi midagi. Paide gümnaasiumi õpilase Andriana Lomakina uurimusest kujunes erand, sest see jõudis muusikalina muusika- ja teatrimaja suurele lavale saalitäie publiku ette.

Andriana Lomakina meenutas, et mõte saata uurimusega korda midagi märkimisväärset, mis endale ka põnevust pakub, tuli tal juba suvel. «Rääkisin muusikali lavastamise mõttest klassikaaslasele Erlanne Vahterile, kellega koos hakkasimegi plaani vaikselt ellu viima,» ütles ta.

Kui Andriana tegeles rohkem loomepoolega, siis Erlannest sai produtsent, kes ajab korda kõik tehnilised küsimused.

Andriana sõnas, et muusikal «Päris tõde» ei põhine ühelgi teosel ega käsikirjal, vaid on täiesti tema välja mõeldud lugu. «See räägib kahest perekonnast, kes on kunagi tülli pööranud ja teineteist vihkama hakanud. Ammuse saladuse paljastab ühe pere tütre leitud päevik, mida ta näitab teise pere pojale. Noored hoiavad oma kokkusaamisi saladuses ja püüavad olukorda lahendada, kuid armuvad teineteisesse. Lõpuks suudavad nad pered lepitada ja saavad õnnelikult koos olla,» võttis ta loo lühidalt kokku.

«Meie koolis pole kunagi varem ühtki muusikali tehtud. See oli esimene. Loodetavasti annab see julgust millegi erilisega katsetada ka teistele õpilastele,» ütles Helen Trug.

Muusikaline taust ajendas lavastama muusikali

Kogu lavastuse sõnalise osa kirjutas kokku Andriana. «Ainult laule ei hakanud ma ise kirjutama, vaid kohandasin teemaga sobivaks juba olemasolevad lood,» täpsustas ta.

Selles aitas teda uurimistöö juhendaja Anne Toomistu.

Põhjus, miks Andriana tahtis lavastada just muusikali, oli tema tugevas muusikalises taustas. «Olen olnud väiksest peale muusikaga seotud. Kahe aasta eest lõpetasin muusikakooli klaveri erialal, samuti laulan koorides ja ka solistina,» tutvustas ta end.

Sügisel asusid neiud osatäitjaid otsima. «Muidugi oli oluline, et tegemist oleks laulda oskavate ja lava mitte kartvate inimestega,» ütles Andriana. Eelistatud olid Paide gümnaasiumi õpilased. «Ometi ei leidnud me ühte osatäitjat koolist. No ei olnud kedagi sellist, kes oleks rolli sobinud. Seetõttu tegin ettepaneku oma heale tuttavale Markko Sunnile.»

Samuti tundus lavastajale paslik täiskasvanute rolli kutsuda täiskasvanud, mitte panna neid mängima õpilasi.

Proovid algasid kolm kuud enne esietendust. «Me ei teinud küll proove väga tihti, kuid selle eest olid need põhjalikud ja tulemuslikud,» sõnas Andriana.

Ehkki muusikal võinuks ettekandele tulla koolis, olid Andriana ja Erlanne võtnud kindla eesmärgi tuua see välja Paide muusika- ja teatrimaja suurel laval. «Jäime endale kindlaks ja pingutasime, et see õnnestuks,» märkis Andriana.

Tagantjärele hindas Andriana, et kogu ettevõtmine polnudki keeruline. «Sellist tunnet, et me ei saa hakkama või et kõik ei lähe nii, nagu tahame, ei tekkinud kordagi. Isegi publikut tuli saali ootuspäraselt palju, ehkki tegemist oli ju pelgalt ühe kooli näidendiga,» lausus ta.

Muusikalis üht peaosa, peretütar Katariinat mänginud Elizabeth Lindjärv ütles, et võttis pakkumise vastu kõhklemata. «Tean, et laulda ma oskan, kuid näitlemisega on mul vähem kokkupuudet olnud. Kunagi ammu käisin ühe aasta kooli näiteringis ja see oli kõik,» lausus ta. Ometi otsustas Elizabeth end näitlejana proovile panna.

Elizabeth märkis, et laulude õppimisega ta vaeva ei näinud. «Need jäid hästi pähe, kuid tekstiosa, mida oli näidendis lauludega peaaegu pooleks, nägin ikka vaeva. Veel esietendusele eelnenud õhtul tuupisin tekste pähe,» meenutas ta.

Etendus pani pealtvaatajad kaasa elama

Laval andis Elizabethile kindlustunnet tema ema Ringa Lindjärv. «Ema on laulmises minu suur eeskuju ning temaga lava jagades tundsin, et kui midagi viltu peaks minema, siis ema toetab mind. Sellest tundest oli palju abi,» lausus ta.

Etenduses oli Elizabethi ema samas rollis, mis päriselus. «Mõnes kohas oli tunne, nagu see polekski lavastus, sest ema hääl kõlab ju alati samamoodi, kui ta mind hüüab,» selgitas ta kummalist tunnet.

Elizabeth ütles, et tagasiside, mida ta on kuulnud, on olnud vaid kiitev. «Etendust vaadanud inimesed tulid pärast tänama ning tunnistasid, et elasid laval toimuvale kogu hingest kaasa. Häid emotsioone kogunes muusikalist väga palju,» lausus ta.

Ka Andriana lisas, et rahvas elas kaasa ning hiljem ütles mõni, et liigutavad hetked tõid neile isegi pisara silmanurka. «Kui lavastus puudutas vaatajaid, pani neid kaasa elama ja elu üle mõtlema, siis pole paremat kiitust võimalik ju tahtagi,» ütles ta.

Tavalise teatrikülastajana etendust jälginud Paide gümnaasiumi huvijuht Helen Trug ütles, et tunnine vaatemäng õnnestus tegijatel hästi. «Tuleb tunnistada, et läksin seda vaatama, väike värin hinges, kartes, et äkki ei kuku asi suurel laval välja nii hästi, kui noored ootavad. Aga kõik õnnestus suurepäraselt,» lausus ta.

Trugi selgitust mööda tuleb suurel laval arvestada selle täis mängimise, heli ja valgustusega. «Etendus peab olema sujuv ega tohi kuskil toppama jääda. See kõik on tehniline töö, millele sageli koolis lavastades ei mõelda. Selles lavatöös olid kõik detailid paigas,» selgitas ta.

Lugu ise oli Trugi meelest lihtne ja armas ning osatäitjad said näitlemisega hakkama. «Meie koolis pole kunagi varem ühtki muusikali tehtud. See oli esimene. Loodetavasti annab see julgust millegi erilisega katsetada ka teistele õpilastele,» ütles ta.

Andriana selgitas, et muusikal lavale tuua oli üks osa mahukast uurimistööst. Nüüd tuleb neil Erlannega kogu töö paberile kirjutada, nõuetele vastavaks vormistada ja hindajate ees kaitsta. «Loodame, et saame ka sellega hakkama,» lisas ta naerdes.

Seda, kas muusikali õnnestub kunagi veel laval näha, ei osanud Andriana öelda. Samuti ei näe ta õnnestunud lavastajatöö taga kohe suuri seoseid näitekunsti õpingutega. «Tegin seda kõike vaid soovist korralda midagi lahedat ja meeldejäävat,» sõnas ta.