Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/02/06/12918891t1ha8ed.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/16/7790699t1haef4.jpg)
- Väätsa prügila müük peaks olema võimalikult läbipaistev
- Kui huvilisi on rohkem kui üks, tuleks teha avalik enampakkumine
Kujutame ette, et ühel hommikul loeb peaminister Jüri Ratas ajalehest uudist, et Eesti Energia juhatus on nõukogu nõusolekul müünud maha kõik ettevõttele kuuluvad elektrijaamad.
Argo Luude
Eesti Keskkonnateenuste juhatuse esimees
Helistab siis hooga rahandusminister Toomas Tõnistele, kes on Eesti Energia omaniku esindaja, ja küsib: «Kuule, mis värk lahti, mismoodi te need elektrijaamad maha müüsite?»
Tõniste maigutab suud ja ütleb, et ta ka alles kuulis seda uudist ega tea enamat. Tõniste helistab omakorda Eesti Energia nõukogu esimehele ja küsib, mis teema on elektrijaamade müügiga.
Viimane siis selgitab, et ah, me oleme tahtnud neid jaamasid siin juba pikka aega müüa, oleme kuulanud maad siit ja sealt ning siis lõpuks müüsime ühele huvilisele maha.
Mis hind on? Ei tohi öelda, konfidentsiaalne. Mis garantiid ja muud tingimused, tahaks lepingut näha? Ei saa öelda ja anda, ütlesin ju et konfidentsiaalne!
Sellise asja juhtumisel küsiks, kas me niisugust Eestit tahtsime. Aga just niisuguse Eesti me saime, kui rääkida Väätsa prügila müügist! Kuna nii minu kui ka mu juhitava ettevõtte nimi on selles protsessis mitu korda läbi jooksnud, siis pean õigeks anda ka omapoolse arusaama ja klaarida ära mõne arusaamatuse.
Vastab tõele, et olen väljendanud Väätsa prügila juhatusele selget huvi, et AS Eesti Keskkonnateenused (ja mitte mõni meie käibeta ja töötajateta riiulifirma) on huvitatud Väätsa prügila aktsiate ostust, kui need peaksid müüki tulema.
Sel teemal oli ka juhatusega kohtumisi, kus arutati võimalikke tehnilisi tingimusi ja mõlgutati mõtteid võimaliku tehingu väärtuse üle.
Soovimata sattuda kirgede tormi sekka, mida arvatavasti üks prügila müük kaasa tooks (ja ongi ju toonud), väljendasin kohe alguses, et pooldaksime võimalikult läbipaistvat tehingut. Hea oleks, kui omanikud paneksid prügila avalikku müüki ja siis me teeksime oma pakkumise.
Kui see on parim, siis on tore, kui ei ole parim, siis mis ikka teha, enampakkumine on enampakkumine. Eriti kaugemale me asjaga ei jõudnudki, sest väidetavalt polnud omanikel huvi müügiga kiirelt edasi liikuda.
Kuni siis nüüd umbes kuu aega tagasi tuli uudis, et saladuskatte all on prügila juba maha müüdud riiulifirmale, mille omanik täna on Ragn Sells, aga homme võib olla ka juba kodanik Stjopa kusagilt Lasnamäelt.
Ei saa salata, et asjade selline kulg on pannud tõsiselt kukalt sügama. Olukorras, kus oli teada, et ostuhuvilisi on rohkem kui üks, teha tehing ära nii, et teisele huvilisele isegi mitte anda võimalust pakkumist teha, on väga kummastav.
Seda enam, et prügila müügi puhul pole tegu ju laiatarbekaubaga, mõne auto või mobiiltelefoniga, millega tehakse tuhandeid tehinguid kuus ja kus referentshinnad on selged.
Minult on küsitud, miks otsustati prügila müüa ilma avaliku enampakkumiseta ühele tahtjale. Olen vastanud, et ausalt, ma ei tea, ma ei suuda mõelda mitte ühtegi mõistlikku legaalset põhjust selliseks käitumiseks.
Olles Tallinna linnavolikogu liige, me hääletame seal, et anda ametnikele volitus panna enampakkumisele mõni linnale kuuluv pea kasutuskõlbmatu korter, ja nüüd oleme olukorras, kus maksumaksjate raha eest ehitatud, KIKilt ohtralt toetusi saanud, suur ja oluline taristuobjekt, müüakse ära nii, et keegi isegi ei kuule sellest.
Ma kuidagi ei taha uskuda, et sellisel viisil müügi põhjuseks oli mõni materiaalne või mittemateriaalne hüve, mida kellelegi pakuti. See tunduks kuidagi kahtlaselt labane, aga nagu ütlesin, mõistlikku põhjendust ma ei tea. Miks peaks omanik tahtma oma asja müües saada potentsiaalselt vähem raha? Turumajanduslikult mõtlevas ühiskonnas on sellele küsimusele raske adekvaatselt vastata.
Lugesin etteheidet, et Eesti Keskkonnateenustele ei saanud müüa, kuna meie sulgesime prügila territooriumil tegutsenud ettevõtte ja koondasime 12 töötajat. Tahaks selle asja ära klaarida.
Nimelt oli lugu sedaviisi, et olime just omandanud ühe ettevõtte (OÜ Kesto), millel oli omakorda ühisettevõte Väätsa prügilaga. Selle ettevõtte nimi oli OÜ Jäätmekeskus.
Meie omandatud ettevõtte ülevõtmisel selgus, et OÜ Jäätmekeskus ei töötanud nõnda, nagu meile müügiprotsessi ajal väideti. Nimelt oli ettevõte sügavas kahjumis, nii sügavas, et toimetulek nõudis pidevalt omanikelt raha ettevõttesse juurde panekut.
Rahaliselt oli panustanud meie ostetud ettevõte, Väätsa prügila osaks oli antud territoorium, millel ettevõte tegeles. Et meie polnud OÜ Jäätmekeskuse äriplaani koostanud ja sellest ärist ka suurt midagi ei teadnud, tegime meile ettevõtte müünud omanikule ettepaneku võtta Jäätmekeskust tagasi ja tegeleda sellega ise edasi.
Ta nõustus, kuid tingimus oli, et töötajad peavad olema enne ettevõtte tagastamist koondatud. Nii me ka tegime: koondasime ära töötajad ja tagastasime selle ettevõtte (õigemini küll pool ettevõttest, sest teine pool kuulus Väätsa prügilale) eelmisele omanikule.
Mis edasi sai, seda me ei tea, küll aga pole õige näidata meile näpuga äriplaani ebaõnnestumise eest, millega meil pole mingit pistmist olnud.
Kui nüüd veel Väätsa prügila müügi juurde tagasi tulla, siis mina olen kuulnud, et peale meie võiks olla veel vähemalt kaks huvilist, kes oleksid olnud avaliku müügi korral pakkujad.
Seega julgen väita, et vähemalt neli väga tõsiselt võetavat huvilist, kindlasti kõik mainekad tegijad omas valdkonnas.
Selle tõttu julgen ka väita, et kui prügila oleks müüdud avalikult, siis oleks pakutud hind olnud kindlasti parem, võib-olla lausa kordades parem kui praegune.
Suure salastatuse tõttu ei tea me, mis hinnaga prügila ära müüdi, kuid kuulujutud räägivad midagi miljonist eurost. Kui see tõepoolest oli miljon eurot, siis on see ikka naeruväärne hind küll! Selle raha eest ostaks ma pürgila kasvõi eraisikuna ära, sest seda tagasi teenida poleks raske.
Teine teema on loomulikult muud müügitingimused. Ametlikest dokumentidest on läbi jooksnud, et Ragn Sells valiti strateegiliseks partneriks selle pärast, et tegu on suure ja tugeva ettevõttega, vastutab prügila sulgemise eest.
Aga nagu juba tähelepanu on juhitud, siis ostja ei ole Ragn Sells, vaid neile kuuluv varatu ja töötajateta riiulifirma. Kui müügilepingus pole nõutud solidaarset vastutust emafirmaga või vastavas mahus pangagarantiisid, siis on jutt tugevast partnerist vaid ilus lugu, mida uskuda ja rääkida.
Kui pürgila muutub majanduslikult mittetasuvaks, ehk jõuab kätte sulgemise ja järelhoolduse aeg, siis võib see varatu tütarfirma liikuda kiiresti mõne tankisti kätte ja lõpetada pankrotiga.
Sel juhul tuleb prügila sulgemise ja järelhoolduse kulud katta sel omavalitsusel, mille territooriumil prügila asub. Tallinnas jäeti samasuguse skeemiga maha ehitusprügimägi, kus on üle 20 000 tonni jäätmeid, mille käitlemise eest peab hakkama tasuma nüüd maksumaksja.
Kokkuvõtteks. Kindlasti oleks parem, läbipaistvam ja ka majanduslikult kasulikum see praegune leping ära lõpetada ja kuulutada välja avalik enampakkumine.
Enne seda palgata eksperdid, kes on sääraseid tehinguid teinud, paluda neil koostada lepingud ja dokumendid, mis välistaksid trikitamise ja annaksid garantiid, et kohustusi poleks võimalik lihtsalt hüljata.
Sel juhul on tagatud, et avalik vara on müüdud parima võimaliku hinnaga ja avalikkus teab, mis tingimused ostja kaasa saab.
Praegu on väga vastik hais selle tehinguga üleval ja pole ju lõpuks välistatud seegi, et ühel päeval koputavad mundrites tädid ja onud mõne osalise uksele, hakkavad küsima vastikuid küsimusi, tuhlavad mööda sahtleid ja kappe, võtavad kaasa arvutid ja võib-olla osalise enda ka. Kellele seda vaja oleks?