Vanavara hinda kujundab omaniku tarkus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Seidla vanavaralaat.
Seidla vanavaralaat. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Nõukogudeaegsed kopikad 40 eurot tükk, vanad märgid 100 eurot tükk, merevaigust kaelakee 800 eurot – just sellise hinnaga meelitavad kuulutused inimesi oma koduseid kappe ja pööninguid üle vaatama.

Vanavaralaatasid toimub Eestis vaat et igal nädalavahetusel. Järvamaalgi on neid selles kuus kaks: nädal tagasi Seidlas, täna Koerus. Aktiivsed on ka vanavara ostjad, Järva Teatajaski on tosinajagu kuulutust, milles ollakse valmis väärtusliku kraami eest välja käima sadu eurosid.

Kellade ja vana fototehnika huviline Marko Lehis ütles, et on mõne eseme eest maksnud ka 1500 eurot, samas niiskuskahjustuse või katkise kella eest on tasu pigem sümboolne – eseme hind selgub ikkagi seda üle vaadates. «Nädala alguses ostsin ühelt proualt tema vanaema kaks kaelakella sümboolse hinna eest, sest need olid katki ja neid oli püütud ise liimida, mistõttu ei saa nad enam kunagi töökorda, aga saan sealt vähemalt varuosi,» selgitas ta. Seega on lisaks sellele, kui haruldane asi on, oluline ka see, kuidas eset on hoitud.

Tagasi üles