Teekond Türilt Londonisse ja tagasi

Tiina Tamman luges Türi raamatukogus ette paar katkendit oma uusimast raamatust. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

• Inglismaal elav kirjanik pani Türi loo raamatusse

Londoni lähistel elav kirjanik Tiina Tamman (70) tuli nädal tagasi Türile, kaasas raamat. Mitte lihtsalt juhuslik riiulilt kiiruga ühes haaratud trükis, vaid tema enda kirjutatud raamat, mille ta pühendas türilastele.

Tamman rääkis Järva Teatajale oma elust ja sellest, mis ajendas teda seda lugu linnulennult ligi 1100 kilomeetri kaugusel kirja panema.

Mida «Pärandus» endast kujutab?

See on romaan, milles on natukene ka Türi ajalugu.

Tegelikult on see kokkusattumus, et üldse ajaloo avastasin ja sellest innustusin.

Elasin Türil nõukogude ajal ega tundnud siis üldse mingisugust huvi linna vastu. Mulle meeldis Tallinn, sest Tallinnas oli elu, aga Türil ei olnud nagu midagi. Vene ajal kuidagi ei tähtsustatud ka seda, et mingisugusel väikelinnal võiks olla ajalugu.

Uurisingi nüüd linna ajalugu, iseennast, oma pere ajalugu ja selle tulemusena kirjutasin romaani.

Kui palju teie elu raamatus on ja kui palju sellest on väljamõeldis?

Minu elu selles ei kajastu, sest perioodid on ajaliselt sellised, mil mina Türil veel ei elanud. Aastad 1939–41 ja siis 1996. Mind ei olnud 1939 veel olemas ja 1996 mind lihtsalt ei olnud Türil.

Mainisite raamatu esitlusel, et selles loos on ka pärisinimesi, keda te Türilt mäletate.

Ei, niisuguseid inimesi ei ole. Need on ainult nimed, mida olen arhiivist üles korjanud või kelle kohta varem avaldatud teostest midagi lugenud ja siis pärast neile midagi külge luuletanud.

Üks inimene on küll tegelikust elust, ta on politseinik.

Milliste pärisinimeste nimesid sealt läbi käib?

Nad on raamatus üsna väikese tähendusega, aga võib-olla ainukene inimene, kes olulisemalt läbi käib, on orkestrijuht Hugo Mürk.

Ja linnapea, kelle eesnimi mulle ei meenu, aga perekonnanimi on Viirmaa (Ants Viirmaa – toim).

Õige paljud neist inimestest, iseäranis kui tegemist on politseijaoskonnaga, ilmselt lõpetasid oma elu kuskil Siberi sügavustes.

Ütlesite, et ei huvitunud Türil elades linnast, aga ehk on teil tollest ajast meeles mingisuguseid meeldejäävamaid seiku?

Käisin siis koolis ja kool oli mulle kõige olulisem. Kuna mind huvitab keel, siis olen hiljem mõelnud, et ma ei tea, kuidas praegu õpetajaid tänaval tervitatakse, aga meile oli vanasti kohustuslik öelda «Tervist!».

Niisugune sõna, mida ma ei kasutanud mitte kellegi teise, ainult õpetajate puhul.

Muidugi on meeles kooli õhustik. Meil ei olnud mingisugust sooja sööki. Ainuke asi, mida koolis sai söömiseks osta, oli klaas teed, mis maksis kaks kopikat, ja oli ka mingisuguseid saiakesi.

Mis mind ennast on ikka väga õhutanud ja mis on ka isiklik, on see, et ma tahtsin üldse teada selle maja ajalugu, kus lapsena elasin.

See oli ühiselamu ja mu ema oli seal komandant. Tookord oli see täis noori ja lärmakaid inimesi.

Maja on ka praegu alles, aga seal on nüüd ilustuudio, juuksur ja vist mingisugune pood.

Mind hämmastas, kui leidsin arhiivist andmeid, et seda taheti ehitada politseijaoskonnaks. Kopp pandi maa sisse, aga siis tulid teised ajad ja nõukogude võim ei tahtnud enam politseijaoskonda.

Maja edasine käik ei olegi päriselt selge.

Üldse on huvitav mõelda nende asjade peale, mis su vanemate elus võisid olla, ja katsuda midagi taastada.

See kõik on väga põnev ja sellepärast on ka raamatu pealkiri «Pärandus», et me ei tea kunagi, mis me päranduseks saame.

Olite siis kuusteist, kui Türilt ära läksite?

Seitseteist. Ma lõpetasin siis keskkooli.

Kuhu elu teid viis?

Läksin Tartusse ülikooli.

Ja pärast seda enam mingit seost Türiga polnud?

Siis ma enam tagasi ei tulnud. Nüüd olen viimased 13 aastat käinud igal aastal, sest teen ühisgümnaasiumis sügiseti esseekonkursse.

Ka see pidev Türil käimine on mind ajendanud üldse vaatama vanu pilte ja ajalugu.

Kuidas te nii palju aega hiljem sattusite siia esseekonkurssi tegema?

Olen seda tegelikult teinud nii- või naasuguses variandis üle kahekümne aasta. Türi kool otsustas, et nad tahavad sellest osa võtta, nendele on eraldi konkurss.

Olen tahtnud ikka ärgitada iseseisvat mõtlemist, et inimesed mõtleksid oma peaga.

Teil on omanimeline fond, millega toetate esseekonkursil silma paistnud üliõpilasi ja gümnasiste ka mujalt Eestist. Milline tundub teile järelkasv kirjutavate noorte hulgas?

Noored inimesed oskavad kõik kirjutada mingisugust väga-väga üldist teksti, mis hakkab peale umbes selliste sõnadega: maailmas on palju inimesi ja nad on kõik erilised.

See paneb mind ahastama! Ma ei saa aru...Neil on kõigil kindlasti huvitavaid mõtteid. Ma ei tea, kärbseseentest või söömisest või ükskõik millest, kasvõi päikesepaistest.

Aga nad alustavad niisuguse kummalise lausega, et kõigil on probleemid ja siis tulebki niisugune üldine joru, et kõigil on probleemid, mis võivad olla niisugused või naasugused ja nii on õige või naa on õige. Niisugune üldine jutt.

Ei osata üksikasju märgata?

See on võib-olla ilus kirjatükk, millel on sissejuhatus ja lõpp, mingisugune keskkoht ka, aga asjal ei ole mõtet.

Inimene ei ole mulle tahtnud mitte midagi öelda, aga ma kujutan ette, et meil kõigil on midagi öelda. Noortel inimestel ikka on! Et see kätte saada, tuleb neid julgustada.

Huvitav, millest see tuleneb?

Koolis õpetatakse. See on ju traditsiooniliselt juba nii, et selle asemel et kümneaastane laps ütleks «Oi kui tore päev meil oli», kirjutatakse «Meie klass külastas mingisugusel päeval mingisugust kohta».

Niisugused pidulikumad sõnad on olulised. See, et sealjuures energia ja entusiasm ära kaob, pole üldse oluline.

Noortest rääkides, olite ise üsna noor, 26, kui Inglismaale läksite. Miks te läksite?

Oh, see on pikk ja keeruline lugu, aga põhimõtteliselt ma abiellusin inglasega. Olin inglise keelt ülikoolis õppinud ja tahtsin kangesti inglise keelt rääkida.

Siis tuligi see meesterahvas, kellega olin aastaid kirjutanud, mind vaatama. Nii ta läkski, nagu noortel ikka juhtub.

Kui keeruline oli minna tolleaegsest Eestist täiesti teistsugusesse, läänelikku keskkonda?

Sellest võib-olla ei saagi enam tänapäeva noor inimene aru, sest praegu on kõik asjad üsna ühesugused. Mul oli ikka kapitaalne süsteemivahetus, sest mitte midagi ei olnud seal sellist, mida oskasin ära tunda.

Mäletan hästi, kui mu mees palus mul nööbi ette õmmelda ja ma pidin välja mõtlema, kust poest saaks osta niiti ja nõela.

See on umbes samasugune lugu, et kui ma Inglismaal elades tulen Tallinna või Türile, siis pean ka välja mõtlema, millisest poest saab osta elektripirni.

Tookord oli ikka kapitaalne erinevus, alustades täiesti juba sellest, et rongidel olid pehmed istmed. Nõukogude Liidus olid ju kõik kõvade puuistmetega.

Üldiselt kohanevad inimesed kõigega, eks minagi kohanesin. Arvan, et olen väga võitnud, et mul on kaks riiki, mida tunnen.

Ja võib-olla Nõukogude Liit lisaks. Liidu tundmisel on selline hea voorus, et saan aru Hiinast või Iraanist, kus on umbes samalaadne süsteem, nagu oli siin.

Kui tihe on praegu teie side Eestiga?

No ütleme, et käin siin kolm korda aastas. Oktoobris olen alati terve kuu, aga teistel kordadel lühemalt. Käin alati kõvasti teatris, Estonias kõige rohkem, aga vahel ka Draamateatris.

Mul sugulasi enam ei ole, aga sõpru ja tuttavaid ikka on. Side Eestiga on mulle kindlasti oluline.

Kas hoiate veel siinsel meedial ja eluolul silma peal?

Vanasti, kui ma BBC-s ajakirjanikuna töötasin, siis mu töö oligi Eesti meedia jälgimine.

Nüüd, kui ma enam ei tööta, siis jälgin pealiskaudselt, aga seda enam jälgin jälle siis, kui siin olen. Iseäranis oktoobris jõuab kuu ajaga ühte-teist tähele panna.

Kumba riiki te südames oma koduks peate?

Kodu on ikkagi Inglismaal. Olen seda ka abikaasaga arutanud, et üldiselt on kodu see koht, kus sa tead, mida saab postkontoris teha.