Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4956973t1h1478.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/29/11906440t1h8552.jpg)
Mõni kogub kommipabereid, teine lepatriinumustrilisi taldrikuid. Ühele meeldivad üllatusmunadest kooruvad mänguasjad, teisele on meeltmööda roosisordid. Aga kui oled väiksena omale vanematelt päris hobust nurunud, ent soov täitmata jääb, võib leppida ka mudelhobustega. Tõetruu välimuse poolest ei jää need päris suksudele alla, ja odavam ka soetada.
Oisus elav Liisa Mikola (18) on sajakonna hobuse omanik. Suksud ja sälud on ta mahutanud külg külje kõrval – ei, mitte hiidsuurde tallihoonesse, vaid vitriinkappi. Liisa kireks on mudelhobuste kogumine. Siinkohal on tähtis kohe ära mainida, et tegemist pole suvaliste ja rohmakate plastkujukestega, vaid vägagi tõetruude mudelhobustega. Neid on pisemaid ja suuremaid, ruugeid, halle, kõrbe, uhkete lakkade ja jonnakalt vehkleva sabadega.