Mänguhobused aitavad pensionisammast kasvatada

Kuni Liisal veel see kõige suurem unistus - päris oma hobune, täitunud pole, lepib ta väikeste mudelhobustega ka. See on põnev ja kaasahaarav maailm. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Mõni kogub kommipabereid, teine lepatriinumustrilisi taldrikuid. Ühele meeldivad üllatusmunadest kooruvad mänguasjad, teisele on meeltmööda roosisordid. Aga kui oled väiksena omale vanematelt päris hobust nurunud, ent soov täitmata jääb, võib leppida ka mudelhobustega. Tõetruu välimuse poolest ei jää need päris suksudele alla, ja odavam ka soetada.

Oisus elav Liisa Mikola (18) on sajakonna hobuse omanik. Suksud ja sälud on ta mahutanud külg külje kõrval – ei, mitte hiidsuurde tallihoonesse, vaid vitriinkappi. Liisa kireks on mudelhobuste kogumine. Siinkohal on tähtis kohe ära mainida, et tegemist pole suvaliste ja rohmakate plastkujukestega, vaid vägagi tõetruude mudelhobustega. Neid on pisemaid ja suuremaid, ruugeid, halle, kõrbe, uhkete lakkade ja jonnakalt vehkleva sabadega.

Liisa enda sõnul tõmbas teda hobuste poole juba päris pisikesest. Ta arvab, et eks see üks väikse lapse asi oli – midagi hakkas hirmsasti meeldima ja muud nagu enam ei tahtnudki. Kui mänguasjapoodi asja oli, sai ikka vanematelt nurutud, et mõne hobuse ostaksid. Olgu see siis pehme ja karvane mänguasi või lihtsalt midagi, millel suksupilt peal. Kuni ühe sünnipäevani, mil isa tuttav kinkis talle mudelhobuse. Ega tüdruk esmalt aru saanudki, et uues mängukannis miskit erilist on, ent lähemalt uurides selgus, et see on ikka täitsa päris hobuse moodi. Pealegi uhke firmanimega ning kui sünnipäevalaps hiljem internetist firma kohta lisa otsis, avaneski arvutiekraanil mudelhobuste imetabane maailm. Ja Liisa oli kui ära tehtud – kõik senised hobusemänguasjad jäid kuskile tagaplaanile.