Tammela meenutas, et seitse-kaheksa aastat tagasi töötas ta aasta klassiõpetajana. Värske õpetajana oli ta usin lastega kõiksugu konkurssidel osalema ja nii kogunes aasta jooksul kenake hulk laste kirjutatud lugusid Türi linnast. Siis ei teadnud Tammela veel, mida lugudega peale hakata.
Juba õppealajuhatajana käis Tammela ühes teises koolis õppekäigul ja nägi seal kooli koostatud aabitsat. Tammela märkis, et ta ei tee kunagi ühtegi asja teiste pealt täpselt maha, vaid võtab üle mõtte ja annab sellele enda peas mingi teistsuguse aspekti juurde.